Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

[Manchoa]

Kusjuures, isegi ürituste korraldajad või siis bänditellijad on nende "karaoketajate" ja plaadi järgi suu liigutajate poolt ära rikutud, et sageli ei tuldagi selle peale, et asi vib olla ka laivis. Mängime päris sageli koos kas varietee või siis mõne tantsugrupiga ja kolmel korral viiest (kui on "võõras grupp", kes meid ei tea) imestatakse - mismõttes ei ole CD mängijat. Aga kust teil siis muusika tuleb Ühesõnaga -eeldatakse, et kui on bänd, siis on ka plaadimängija. Teine huvitav asi, mida olen täheldanud on see, et ütldakse - kella seitsmest alates saate sisse, mingi poole kaheksa niteks alustate.... Kui siis ütleme, et tahame vähemalt tund - poolteist varem sisse pääseda, sest tehnika ning pillide ülespanek ja häälestamine ise juba võtab ligi tund, pluss tahaks paar lugu heliproovi kah teha, vaadatakse jälle nagu vasikas laudaväravat. Mismõttes tund ? Kaua see kõlarite ülespanek ikka võtab.

[heino]

See on jah huvitav, et mõned tellijad ei teadvusta, et muusikule on vaja aega ka enne ja pärast. Näiteks klient ütleb, et peo algus on kell 20.00. Mina selle peale, et eks ma olen siis kohal ca 18.30 -siis on imestus suur, et miks nii vara. No ma siis täpsustan, et "maksuline" aeg algab kell 20.00. Seda varasemat aega vajan ma iseendale.

[Ivar]

Mul meenub üks juhtum ühes lõuna eesti pubis. Esineme samuti ilma fonogrammideta. Minu äsja ostetud lauluharmonaiser (TCHelicon Harmony G-XT) osutus vigaseks, ning korraga ühes loos laulu otseheli kadus ja kogu mu laul jõudis saali ca 2 sekundilise viivituse ja moonutusega. Kuna oli metsik lärm, ei saanud ka kohe aru, mis toimub-tegin loo lõpuni ja kahe loo vahel kõrvaldasin vea. Pärast mängu ütles pubi omaniku naine mulle, et ühes loos laulsid mööda. Vastasin, et ei laulnud mööda, aga laulprotsessor läks lolliks. Seepeale öeldi irooniliselt, et kuidas ta lolliks läks külmast või ning siis tulid kuldsed sõnad: "aga miks sa järgmist lugu ei pannud-teistel juhtub ka, nemad panevad järgmise loo"

[Manchoa]

Mõnest isiklikust kogemusest, pluss teema pealkirjast ajendatuna tekkis mõte, et "mitu puud on siis mets"? Ehk kui suur on "bänd". On olnud juhuseid (küll õnneks vähe), kus on üteldud - me soovime siiski bändi, mitte mingit kahe-mehe asja.
Ma ju võiksin sellistel puhkudel võtta mõne "lihakeha" lihtsalt kaasa, kuid milleks lolli mängida. Teen muusikat muusika ning fun , mitte väljanäituse pärast. Küll nähtud neid mitmeliikmelisi "bände", kus üks lisaliige mängib tamburiini ja teine "teeb kah midagi". Aga ikkagi bänd.

Mitu puud siis on vaja, et oleks mets ? Vaatame veidi "suuremate ja tuntumate onude ja tädide poole"

Toon ühe väikese loetelu: Everly Borthers, Savage Garden, Roxette (algselt), Yazoo, Outkast, Simond and Garfunkel, The Carpenters, Pet Shop Boys, Eurythmics, Air Supply, White Stripes, T-Rex, Womack and Womack , Wham!, Evanescence, Indigo Girls, Erasure, Communards, Soul Sisters..... Kõik erinevatel aegadel maailmas edetabelite esiotsades. Aga sorry poisid, me tahame siiski bändi, mitt emingit ühe-kahe mehe jura

[Manchoa]

Üleüldine kokkuvõte minu arvates on see, et üks on lahinguväljal tõepoolest sõdur, kuid seda vaid juhul, kui ka ka tõepoolest sõdur on, mitte ei tolgenda niisama makett kaelas tagalas ringi
Ehk siis - ma hindan ning imetlen sügavalt "ühemehebände", kes tõepoolest väärivad nime "bänd". See ei tähenda seda, et pead korraga mängima kümmet pilli. See tähendab seda, et sa teed tõepoolest muusikat. Kasvõi üksi süntesaatoriga, kuid ei hoia mitte keskpärase lauluoskuse taustaks "kahe näpuga" Yamaha PSR´i peal duure või ei liiguta plaadi järgi suud vaid oled "oma ala "väike" virtuoos" ja ka tõesti mängid. Et Sul on oskused mida näidata.

Kõige hullemad nähtused (ja muusika ning muusiku elukutse rikkujad) siinkohal ongi minu arvates need igasugused ühemehe "bändid", kes tõmbavad netist midi või siis mp3 "minusovka", kõrvetavad selle plaati ja siis on "kõvad artistid". Ja oi, kuidas Eesti on neid täis ! Mõnel suisa "lihakehana" veel paar meest kaasas, et annaks ikka bändi mõõdu välja. Ja hea, kui nad veel otse laulavad ! Suur osa on ka laulu plaati kõrvetanud, et siis lihtsalt CD näpus suvalise mitte kuhugi ühendatud peamikriga rahva ees "esineda". Vot see, posid, on muusika solkimine !

[Ivar]

Nõus!!! Nõme on veel see, et mõni "bänd" uhkeldab, et "meil on väga head stuudios tehtud põhjad" Uhkeldada võiks, kui oleks head muusikud bändis.

[Morino]

Hiljuti nägin esinemas kahemehe bändi, elektrikitarr ja klahvpill. Mina isiklikult nautisin just seda kitarrimehe osavat mängutehnikat. Tõsiselt hästi mängis Ei oskagi midagi muud targemat õelda. Kui sama teema panna Rada7, siis tuleks vastuseid rohkem. Tean, et sealne seltskond eelistab just mitme mehe bände teha.

[andresl]

Tjah, eks see ole väga raske küsimus. Nii palju, kui on inimesi, on erinevaid maitseid- arvamusi. Olen ise ka mõelnud, et enne kui kõrvad pea alla panen, teen ikka ühe suure bändi ära, aga paraku kipub raha ja aeg asja paika panema. Esiteks on väga raske leida häid muusikuid, kes suudavad enda ego piisavalt alla suruda, et bändi ära mahtuda. Reeglina on kõik need muusikud ka juba väga hõivatud. Valim saab tekkida seega reeglina teise järgu muusikutest, kelle koolitamine hea asja saamiseks võtab palju aega, energiat ja paratamatult ka raha. Paratamatus iga bändi juures on ka see nn. staarihaigus, mis ikka aeg- ajalt mõne tegelase mõttemaailma täielikult halvab. Nakatumisest alates on aga koostöö "staariga" pehmelt öeldes väga raske.
Paratamatult jõuame aruteluga ka rahani, sest iga bänd vajab tehnikat- isegi lihtne lõõtsamees ei saa tänapäeval enam ilma hakkama, kui paarsada inimest pulma peavad. Veel parem, kui bändil oleks päris oma helithnik koos tehnikaga. Siinkohal oleks sobilik mainida, et Hea helitehnik on suuremalt jaolt see, kes selle tegevusega ka elatist teenib, sest sellist tööd poole kohaga ja hästi pole võimalik teha. Loevad eelkõige kogemused, kogemused, kogemused. Ja jälle oleme kopsti raha juures ning räägime sellest, kui palju oleks tööd, kui bändi esinemine maksaks alates 1000 € Lisaks peab jälle puudutama raha ka prooviruumide elektri jms. juures. Hea bändi saamiseks paar aastat harjutamist enne esimest tõsist mängu, et korralikult kokku sulanduda, oleks igati loogiline ajakava.
Ja olengi enda mõtetega jõudnud jälle punkti, kus 2-3 inimest korraga laval on täitsa hea arv.
P.S. otsisin vahepeal rütmipidavat hea käega trummarit, kes kõiki lugusid heavy metaliks ei muudaks... Ehk on minu nõudmised liiga kõrged?

[Ivar]

Olles teinud ca 20a 2-3 liikmelistes (ja vahel harva ka suuremates bändides), on mul aeg jõudnud kätte sinnamaani, kus juba pooled esinemised teen üksi. Põhjusi ei hakkaks siinkohal lahkama. Haltuurat ei tee, fono pealt tuleb ainult trumm ja bass. Soolokidra ja mitmehäälne laul (harmonaiseriga) tuleb otse. Kui on unplugged esitus, siis on fonode asemel looper. Seega olen võimeline ka "käepealt" tegema kui soovitakse lugu, mille fonot pole, aga mida oskan. Ja nüüd tähelepanekud: mitmekesi on tore teha, kui mänge on harva, iga esinemine on omaette sündmus. Kui teha 2 kuni rohkem mängu nädalas ja nii aastast aastasse, on probleemid kerged tekkima. Olgu selleks siis raha või distsipliiniprobleemid. Siis on juba sõprus asendunud alluvussuhtega, sest paratamutult kujuneb peaaegu igas pidevalt tegutsevas bändis välja liider, kes asja veab, tegeleb organisatoorsete ja majandamisküsimustega. Seega teeb tööd ka esinemisvälisel ajal bändi heaks. Sealtmaalt hakkab juba pihta ka erinev tasustamispoliitika, eriti kui sellele bändi liidrile kuulub kogu tehnika.
Praktika on näidanud et publikule läheb ka one man band väga hästi peale. Kui asja hingega teed, toimib kõik ilusti. Loomulikult on suur live bänd ikka teine asi, aga kuskil tuleb kompromiss leida, kui eesmärgiks on järjepidev töö. Ja nendel lihakehadel või seisukehadel pole tõesti muud mõtet kui kohatäide laval. Raen on eelkõige tõestanud edukalt üksiku sõduri staatust.