Mina olen ühemehebändi teinud nüüdseks juba üsna mitu aastat ja pean tunnistama, et olen selle ütlusega suuresti nõus. Päris eriväelase võitluskunsti mul just tarvis pole läinud, küll aga ohtralt pillimängu, lauluhäält, helitehnika tundmist ja selle tehnika lõputut autost ja autosse tassimist, öist roolikeeramist ja eelkõige muidugi inimestega suhtlemist. Sooloartist peab kõik asjad ise ära tegema ja mitte igaüks ei saa sellega piisavalt hästi hakkama. Ja mitte igaühele see amet ei sobi ka.
Sooloartistiks ei saada ega jääda juhuslikult, kuigi vahel võib tunduda, et tegu on lihtsalt kaaslastest hüljatud õnnetukesega. Tegelikult peab selleks olema inimese enda soov ja valmisolek ning sooloartistid on üldjuhul väga tugevad ja mõneti ka keerulised karakterid, individualistid. Mitte et neile ei sobiks koostööd teha, või et nad ei saaks suuremas kollektiivis hakkama. Lihtsalt, neile meeldib oma asju pigem ise ajada ja olla oma tegemistes sõltumatu. Mida rohkem inimesi, seda rohkem erinevaid soove ja arusaamu, eks. Ja seda rohkem aega ja vaeva kulub kompromisside leidmisele.
Kui võrrelda sooloartiste ja suuremaid bände muusikalise poole pealt, siis tooks mina lisaks sellele "eriväelase"-näitele veel ühe piltliku võrdluse - kui bänd on nagu auto, siis sooloartist on jalgratas - mõlemad on küll liikumisvahendid, aga nende väljund ja olemus on väga erinevad. Üks ei asenda, aga ka ei välista teist. Sama ka muusikaga - ükski sooloartist, kuitahes heal tasemel ta ka pole, ei saa ega suuda asendada bändi ( nii, nagu jalgratta peale kogu oma sünnipäevaseltskonda ju ei võta ). Samas aga on heal sooloartistil oma võlu, millist omakorda suurel bändil pole - näiteks artisti isiklik ja väga vahetu suhe oma kuulajatega ( nagu jalgrattasõit linnulaulu ja männimetsaga, kaunil suvehommikul ...
).Seega, kas kutsuda esinema bänd või sooloartist, see on sama põhimõtteline küsimus, kas osta auto või jalgratas. Vastus on mõlemal puhul väga lihtne - võtke see, kumba te parajasti vajate!
Kui nüüd sooloartistide elust ja tegevusest lähemalt rääkida, siis esmapilgul tundub, et moodne tehnoloogia on teinud ühemehebändi elu üsna lihtsaks. Mõneti see on tõesti nii - näiteks helivõimendused on tänapäeval ülimalt kompaktsed ja kerged ja neid saab kerge vaevaga ka üksinda transportida, samas aga piisavalt kvaliteetsed ja võimsad, et ka päris suures saalis mitte hätta jääda.
Kui vanasti pidi sooloartist kasutama kõiki oma käsi ja jalgu, et korraga võimalikult paljusid instrumente mängida, siis tänapäeval piisab "play"-nupu või "enter"-klahvi vajutamisest ja kõlaritesse jõuab kasvõi terve sümfooniaorkester, samal ajal kui artist saab muretult ainult laulmisele pühenduda. Teoorias on see tõesti üsna lihtne, aga tegelik elu näitab muud - näitab seda, et ka kõige võimsam tehnoloogia ei asenda vahetut musitseerimisrõõmu ja publikul selle nautimist. Taustad ja instrumendid, mis tulevad fonogrammi pealt, muutuvad esinejale endale ruttu tüütuks ja üsna varsti märkab ka publik, et artistil on oma muusika seltsis igav. Lahenduseks on siin pidev ja sage fonogrammide uuendamine, aga see on suuresti nagu vihma käes näo kuivatamine - kohe varsti on kõik jälle märg.
Mida siis teha? Mina olen märganud, et siin jookseb teatud tinglik piir masina osakaalu ja kohapeal musitseeritu vahel. Ehk siis - kui muusikule endale jääb esinemise ajal masina kõrvalt piisavalt tööd ja tegevust, siis ei ammendu esitus, kas nüüd just üldse mitte, aga vähemalt mitte nii kiiresti. Seepärast ongi üsna loogiline asjade selline käik, et mida kauem muusik sooloartistina tegutseb ( ja mida kogenumaks ja paremaks ta saab ), seda vähem pille ja partiisid jääb kanda masinal. Sõltuvalt sooloartisti muusikastiilist ja väljundist ( kas ta esineb tantsuks, või pelgalt kuulamiseks ) jäävad lõpuks alles vaid hädavajalikud masinapillid. Minu puhul siis praeguseks näiteks ainult basskitarr ja trummid.
Omaette teema on mitmehäälne laul. Selles osas on küll tehnoloogia omal kohal - kui vanasti oli mitmehäälseks lauluks tõesti vaja reaalselt mitut inimest, siis täna asendab taustalauljaid harmonizer. See on aparaat, mis oskab "kuulata" näiteks kitarril või klahvpillil mängitavat harmooniat ja sellele tuginedes reaalajas ja kohapeal "laulda" solistile vajalikul hetkel juurde taustahääli. Keerulisemad harmonizerid suudavad tekitada isegi väga realistlikult kõlavaid segakoore ja seda mitte ainult sünkroonis solisti häälega, vaid soovi korral suisa omas rütmis. Pole kahtlust, et see tehnoloogia areneb üha paremaks, iseasi muidugi, kui palju seda kõike reaalselt ka tarvis on. Aga mina igatahes lasen peaaegu igas loos masinal mulle lugude refräänis ühte häält taustaks juurde laulda ja ilma selleta ei kujutaks elu enam ettegi.
Kokkuvõtteks, ühemehebänd ei ole mitte suure bändi säästuvariant, kuigi arusaadavalt on "jalgratas" soodsam, kui "auto". Aga see pole siin võtmeteema - ühemehebändi teevad inimesed, kellele lihtsalt meeldib asju ise ja üksinda teha. Ja ise vastutada. Nii on see olnud ammu enne masuaega ja saab olema ka kauges tulevikus.
