Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

[Manchoa]

Morino postitust lugedes tekkis mul üks mõte seoses "auto vs jalgratas" mõtteaerendusega. Nimelt on suur vahe, kas tellida esinema ühe-kahemehe bänd, kes ka tõesti mängib (Olavi Kõrre siinkohal hea näide), või siis hoopis CD näpus ning ilma tehnikata koha laekub ja plaadi järgi suud liigutab. Üks neist on tõepoolest ühemehebänd, teine aga - well - karaoke ?

[Marchrabbit]

Karaokemehed teevad tõesti tuju pahaks See on tegelikult kuulaja petmine. Samas võib ühemehebänd ,kus mees mängib reaalselt instrumenti ning ka hästi laulab,anda väga meeldiva elamuse. Vanemad pillimehed on mulle rääkinud näiteks sellist tõsiasja,et pillimees ei saagi ennast laval väga ära koormata,siis ei jää enam aega ega tähelepanu publiku jaoks. Tuleb leida see õige vahekord-kui palju otse teha ning kui palju tehnika tuge kasutada. Selge on see,et 1-2 meheline bänd ei suuda laval otse mängida trumme,bassi,klahvi,akustilist kitarri ning sealjuures veel naeratada ning hästi laulda. Selles olukorras jääb üle leida kompromiss ,kui palju pille stiilidega või sissemängitud põhjadega juurde lisatakse. Miks mõni bänd on üheliikmeline või kaheliikmeline? Sellepärast , et nii saavutatakse kõige parem tulemus.Kui kujutada ette mõnda sooloartisti mitmeliikmelise bändi liikmena,siis ta poleks ju enam see artist. Suuremad muusikakollektiivid kahjuks saavad tihti sellepärast vähem tellimusi,et nende tasu on kõrgem,kui 1-2 mehebändidel. Samas ei ole üldse haruldane,et hea ühemehebänd saab küsida esinemise eest rohkem ,kui kehvapoolne kahemehebänd

[Ivar]

Miks mõni bänd on üheliikmeline või kaheliikmeline? Sellepärast , et nii saavutatakse kõige parem tulemus.Kui kujutada ette mõnda sooloartisti mitmeliikmelise bändi liikmena,siis ta poleks ju enam see artist.

Vaidlen vastu-päris kindlasti ei saavutata niimoodi paremat tulemust. Alati on suurema koosseisuga võimalik saavutada parem tulemus kui säästubändis, kus osa pille on asendatud backtrackidega. Jutt käib siis tantsumuusika tegemisest, mitte sellest kui laval on näit mõni oma ala virtuoos (näit Tommy Emmanuell, kes rõhubki sellele, kuidas ak kidraga üksi täita muusika). Ja loomulikult eeldan et bändis on ka head pillimehed, ja ma pigem andestan väikesed vead laval kui sellest et kõik on ülimalt perfektne, aga tuleb fono pealt ja õhtust õhtusse ühtemoodi. Feeling on elaval esitusel oluline, ja mida rohkem elusaid pille, seda rohkem on võimalik feelingut edasi anda.
Sooloartist võib vabalt olla mitmeliikmelise bändiga. Kui ta esineb oma nime all, pole ta bändiliige, vaid sooloartist ja ülejäänud on tema taustabänd. Minnakse kohale ikkagi artisti nime peale, sõltumata sellest, kes mängivad taustabändis. Maailma nimedest kargasid kohe pähe Tina Turner või Elton John, kellest viimane Tallinnas esines lauluväljakul küll omal ajal üksi, ainult klaveriga, aga siiski ilma fonodeta. Ei tahaks öelda, et nad on bändiliikmed. Rolling Stones on teine teema-see on bänd, mida minnakse vaatama, millest osa moodustub veel bändi taustabänd
Natuke kaldusin küll teemast kõrvale, aga kuna olen teinud pubides nii suure live bändiga kui ka kahekesi ja üksi, julgen väita, et kaks viimast on siiski säästuvariandid ja ajendatud majanduslikest kaalutlustest. Üksi tegemisel on erand ainult nendel juhtudel kui esinen ainult ak kidra ja looperiga-see on mõningates kohtades, kus tahetaksegi trubaduure ja soovitakse ilma fonodeta tegemist. Juhtudel kui aga trumm ja bass tulevad mul masinast, olen ikkagi läinud kompromissile ja ei taha öelda, et nii saavutan parema tulemuse kui ehtsat bassimeest ja trummarit kasutades.

[Marchrabbit]

Selge. Minu jutt läks natuke segaseks. Tahtsin väljendada seda,et muusikakollektiivid jäävad mingi aeg püsima kindla koosseisu juurde ,kuna just selles koosseisus saavutatakse parim klapp ja koostöö. Mida rohkem on liikmeid,seda rohkem eriarvamusi,mis hakkavad paratamatult tulemust mõjutama.

[raen]

Alati on suurema koosseisuga võimalik saavutada parem tulemus kui säästubändis, kus osa pille on asendatud backtrackidega

Nagu siin eelnevaltki on öeldud, kõik sõltub sellest, kes esineb ja kuidas esineb!

Olin siin eelmisel aastal külalisena ühel juubelil, kus terve õhtu laulis tantsuks Vello Orumets. Vanameister laulis ja tema autojuht-helimees pani nurgas minidiski pealt fonosid käima. Kas ma tundsin puudust bändi järele? Kas mul oli häbi kuulata seda "haltuurat"?

Vastus on - kindel "EI"! Tollel hetkel polnud mitte mingit probleemi sellest, kust tulevad taustapillid, tähtis oli Vello esitus ja see oli võimas! Ma pole ammu saanud ühelgi peol niipalju tantsida ja kaasa laulda ...

Jah, mul on tõesti paha vaadata, kui kõrtsibändide klahvimehed noodiraamatu varjus niisama klaviatuuril sihitult sõrmi liigutavad, või kui kidramees kammib usinasti duure tõmmata, endal volume maha keeratud ...

Pettust on tõesti paha vaadata, ja seda mitte ainult pillimehel, kel ju teadlik ja terav pilk selliste asjade suhtes, vaid, usun, et ka parem osa publikust saab sellest aru.

Aga Orumetsa näitel - tule ja tee oma osa vägevalt, täie rauaga ja veendunult, ning mitte keegi ei pane sulle pahaks, kui muu tuleb masinast.

[aasta66]

100% nõus!

[Ivar]

Respekt Orumetsa ees, kes on loomulikult suurepärane laulja, aga bändi järel tunneksin ma puudust kohe päris kindlasti ka tema etteaste puhul. Ja paratamatult on ka tema läinud kompromissi peale (raha, ei pea proovi tegema, transport jne). Orumetsa ja mõnede näol on siiski tegemist artistidega, kes tänu oma üle Eestilisele tuntusele, mis on kestnud aastakümneid, võivad seda veidi vabamalt lubada kui suvalised pubi esinejad. Neid kutsutakse tõesti nime pärast, aga laias laastus tahab iga artist esineda eheda live bändi saatel, mida kahjuks majanduslik olukord sageli ei võimalda. Loomulikult on üksitegemisel veel plusse, nagu eespool mainiti-ei pea kellegagi vaidlema. Mida kogenumad tegijad, seda suuremad egod ja seda kergemini tülid või ütlemised tekkima.

[raen]

laias laastus tahab iga artist esineda eheda live bändi saatel, mida kahjuks majanduslik olukord sageli ei võimalda

Olen sinuga nõus vaid osaliselt - sekundeerin sellele, et ehedat kidrapoppi, countryt, bluesi ja muud taolist muusikat, mida on juba ajalooliselt "elusalt" mängitud, on tõesti võibolla mõneti vägivaldne masinaga esitada.

Aga oponeerin sellega, et kui näiteks mõelda sellise bändi, nagu Kraftwerk peale - kus on siin see elus bänd ja vajadus elusate instrumentide järgi?

Või Jean Michel Jarre ... täiesti arusaadav, et osasid partiisid esitavad kas eelprogrammeeritud sequencerid, arpeggiatorid vm masinad, nii oli see juba ammustel analoogsüntide aegadel.

Kõik on ka kindlasti näinud filmi "8 Miili" Eminemiga peaosas - sellises muusikas on plaadimängija suisa kohustuslik element.

Või võtame klubimuusika, kus DJ-d möllavad laval sämplerite, filtrite, efektimasinatega ja vinüülidega - sellises muusikas ongi kogu materjal n.ö fonogramm. Aga sellest hoolimata on iga esitus originaalne ja kordumatu.

Ja masinate õigustatud kasutamist leiab kindlasti veel paljudes kohtades.

Jah, olen nõus sellega, et siin selles konkreetses teemas ja ka siinses foorumis tervikuna räägime me peamiselt kohalikust eesti kõrtsi- ja peomuusikast, ning, et kuna selline muusika baseerub siiski peamiselt trummile-bassile-kidrale, siis nende asendamine masinaga tõesti paraku liigagi sageli mõjub odavalt ja ongi enamasti just odavamast hinnast tingitud.

Aga kui muusikale ja selle tegemisele laiemalt mõelda, siis oleks minu arvates isegi ülimalt tervitatav, kui meie n.ö laiatarbe-pubides oleks praeguste traditsiooniliste koosseisude kõrvale rohkem bände, kes teevad värskelt ja uudselt kõlavat masinamuusikat.

[Ivar]

Kraftwerki ja Jarre osas nõus. Aga mis puutub masinamuusika bändidesse pubis, siis selline musa toob kokku diskopubliku, kes tantsivad sama edukalt ka ainult dj-i saatel. Ja samas peletab eemale tõsihingelised muusikud või muusika austajad. See jutt ei käi ei Raeni ega Antti kohta, kelle musas kitarr siiski õnneks domineeriv, aga paraku on üsna palju karaooketavaid ühemehe "bände" meil.

[raen]

Sinu jutust, Ivar, kumab väga üheselt välja sinu tugev poolehoid kitarrimuusika vastu ... mis on muidugi ka igati mõistetav, kuna sa ise oled kitarrist

Ka mina olen seda, aga ma püüan alati oma kõrvad ja meeled lahti hoida ka igasugustele muudele muusika väljendusvormidele ...

Minul isiklikult pole absoluutselt mitte midagi diskopubliku ja vastava muusika vastu. Ka sellise muusika kõrgel tasemel tegemine nõuab suurt tööd, head maitset ja talenti

[Antti]

Põnevaid projekte on siin seal nähtud-kuuldud küll. Kunagi nägin DJ- d kes oma setis kasutas trompetit, mixis-sämplis ja möllas oma masinatega, järsku ehe korralik elus truba, uskuge või mitte, pani kuulama, sobis sinna pubisse, õigem sõna oleks ehk lounge vms imehästi. Teisalt kidravirtuoos, kelle näpujooks oli sama väle kui tippkidrameestel, sattusin kuulma vist Kanaaridel, tema põhjad jms oli kokku ikka tõsine kräpp!
Mis ma öelda tahan on see, et mina küll ei välistaks ühtegi stiili või kooslust, asi on maitses. Kui karaokemees rahva käima tõmbab siis jummel temaga. Not my cup of tea, aga ega keegi ei käse mul sinna minna ja seda kaasa teha. Ka Valeri Leontjev või Filipp Kirkorov pole mu lemmikud, kuid kui 170milj inimest nende ees põrmus lebab siis sellega on kõik öeldud, minu arvamus ei loe enam midagi.

cheers, taome kitarrid parem atradeks, külviaeg on käes:p

[raen]

Kasutan ruttu võimalust, enne, kui Priit seda teeb - "AAMEN!"

[Manchoa]

Juhtudel kui aga trumm ja bass tulevad mul masinast, olen ikkagi läinud kompromissile ja ei taha öelda, et nii saavutan parema tulemuse kui ehtsat bassimeest ja trummarit kasutades.

Kusjuures mina olen leidnud sellise vahva lahenduse, et trumm ja bass tulevad küll "masinast", kuid tegemist ei ole mitte otsst lõpuni sisse mängitud lootaustaga vaif nn "midi groovidega". Ehk siis - mul on masinas teatud hulk groove iga loo jaoks, mida siis reaalajas varieerin ja ükski lugu ei ole õhtust-õhtusse samasugune.

[Manchoa]

Kraftwerki ja Jarre osas nõus. Aga mis puutub masinamuusika bändidesse pubis, siis selline musa toob kokku diskopubliku, kes tantsivad sama edukalt ka ainult dj-i saatel. Ja samas peletab eemale tõsihingelised muusikud või muusika austajad. See jutt ei käi ei Raeni ega Antti kohta, kelle musas kitarr siiski õnneks domineeriv, aga paraku on üsna palju karaooketavaid ühemehe "bände" meil.

Mina klassifitseeriks ennast kah pigem "masinamuusika" alla, kuigi see on laivis tehtud masinamuusika, samas on oluline osa ka loomulikult kidramehel. Aga miks peaks masinamuusika pigem diskopublikut tooma ning tõsihingelisi muusikaaustajaid peletama ? Pubides mängime me peamiselt retromuusikat ja italo-popi, aga näiteks restoranides või vastuvõttudel ka jazzi. Masinamuusika ei pea olema pelgalt klubikas.

[Ivar]

Pidasin silmas tümakabände