Püüame loo purki, ehk veidi näpunäiteid

[Manchoa]

Olen ajapikku erinevatest materjalidest ja allikatest kokku kogunud info, mis peaks (võiks) aidata nii algajat, kui ka veidi edasijõudnumat muusikahuvilist selles, kuidas panna toimima muusikategemise tehniline pool.
Ehk siis oma loo plaadile jäädvustamine.
Ma ei hakka siinkohal rääkima mis tark- või riistvara kasutada või muud sellist-, alljärgnev on nii ütleda “näpunäited” ja mõneti ka “kuldreeglid”, mida tasuks silmas pidada, kui tahad, et Su lugu ka salvestusel kõrvale hea kuulata oleks ja kõik instrumendid kenasti koos kõlaksid. Ei ole vahet, kas seejuures on tegemist päris pillidega sisse mängitud partiide või siis süntesaatorimuusikaga. Kasuks tuleb see info kindlasti ka neile, kes kodus fonogramme valmistavad.
Kirjutan antud materjali otses mõttes “puust ette ja punaseks”, et ka täiesti algajal oleks asjast ülevaade. Seega need, kes juba teavad-oskavad – ärge pahandage ja “libistage” teile ebavajalik lihtsalt üle ☺

Et asjad ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et panna paika mõisted/terminid.
Loo “purki püüdmine” koosneb laias laastus kolmest osast:

1) Salvestamine
2) Miksimine
3) Masterdamine ehk viimistlemine

SALVESTAMINE

Salvestamise puhul on asi lihtne - antud kontekstis mõistetakse selle all loo kõikide instrumentide ja partiide jäädvustamist eraldi audiofailidena, ehk siis eraldi “ridadena” kas siis salvestustarkvara või mitmerealise salvesti poolt.
Üldine “rusikareegel” on see, et salvestus toimub “kuivalt”, ehk siis effektid võivad olla lisatud küll lauljale-pillimängijale nii ütelda “abistamiseks”, kuid effekte ei jäädvustata.
Mina olen siinkohal erandina võtnud soolokitarri, sest väga raske on mängida soolot, kui draivi reaalselt ei kõla. Loomulikult oleks oluliselt parem püüda ka kitarriheli kinni kuivalt ja siis hiljem vastava tarkvara abil (Guitar Rig, Guitar Rack jne) saund viimistleda, kuid me ei räägi siinkohal siiski profistuudio teemast.
Kitarri reverbid – delayd – chorused jätaksin siiski salvestushekel mängust välja.

Tämbri/ekvalaiseri mõttes tasuks pillid seada nii, et need oleksid eraldi võttes kõrvale head kuulata ja kõlaksid võimalikult naturaalselt.
Hea vokaalimikrofoni puhul jätaksin ma vokaalil salvestuse ajaks ekvalaiseri puutumata, sama ka kõikide teiste instrumentide puhul, mida mikrofoniga salvestad.
Kas salvestus toimub nii ütelda “rida rea haaval” ehk siis iga pill eraldi, või kõik koos, kuid eraldi ridadele, sõltub Sinu tehnikast, võimalustest ja ka maitsest.

Valmis salvestus on misiganes formaadis (sõltuvalt salvestis) mitmerealine “projekt”, kus iga rida tähendab ühte instrumenti.

Mõned näpunäited:

• salvesta kõik instrumendid, mis vähegi seda võimaldavad, mikrofoniga. Nii saad puhatama ja naturaalsema heli.
Ehk siis näiteks piezoga akustilise kitarri või mõne muu akustilise keelpilli salvestamisel eelista alati mikrofoni piezole-helipeale VÕI salvesta need instrumendid kahele eraldi reale nii mikrofoni kui ka piezo kaudu.

• Vokaali salvestamisel eelista dünaamilisele mikrofonile “suure membraaniga” kondensaatormikrofoni.

Näiteks AKG Preception 420 on üks "taskukohase" hinnaga mikrofonidest see mida julgeksin soovitada (253 EUR).



Kui Sul seda ei ole, kasuta võimalikult head dünaamilist mikrofoni (näiteks Shure Beta 58 või SM 58).

NB ! ÄRA LASE LAULJAL MIKROFONI SÜÜA !!
Mikrofon peaks asetsema lauljast ca 20-25 cm kaugusel ! Nii ütelda “kuldseks kauguseks” loetakse 22,5 cm, kuid reaalselt tuleks eelnevalt leida just Sinu mikrofoni “magus kaugus”, kus heli kõlab täidlaselt ja soojalt ning ükski sagedus ei ole teistest üle.
Lase lauljal tekitada pikka ühtlast heli (aaaaaa) ning mikrofonile aeglaselt läheneda ja kaugeneda. Nii leiad selle “magusa koha” hõlpsalt.

Kindlasti kasuta POP filtrit, et liialt tugevad P tähed mikrofoni “kinni ei lööks”. Need ei ole kallid, täiesti toimiva POP filtri peaksid kättse saama uba ca 50 EUR eest.



Loomulikult oleks salvestuse juures hea kasutada ka "spider" hoidikut, mis isoleerib mikrofoni kõikvõimalikust füüsilisest mürast (põrutused jne).



Paljudel stuudiomikrofonidel on see kohe ostes kaasas (ka eelmainitud AKG Preception 420'l), kuid ka erladi ostes ei ole hind tappev ja jääb kusagile 30-40 EUR kanti.

Kui lauljal on liialt terav “S”, aseta mikrofon temast veidi kaugemale, kui see ei aita, kasuta dünaamilist mikrofoni !

Vokaali salvestamise puhul on väga oluline see, et ümbritsev ruum oleks võimalikult tuhm ja kõlatu. Loomulikult on olemas spetsiaalsed vokaaliruumid, kus on detailideni välja arvestatud iga sageduse peegeldumine, kuid fakt on see, et meil Sinuga sellist ruumi ei ole ja ei saagi olema, kuid halba ruumi ei saa vokaali salvestusest hiljem kuidagi eemaldada.
Seetõttu tasuks eelistada “as flat as possible” rusikareeglit, ehk siis isoleerida kogu ümbritsev ruum mikrofoni “kuuldeväljast”. Vaid nii saad kindel olla, et heli ei hakka salvestusel kumisema.

Üheks võimaluseks on soetada endale vastav akustiline “ekraan”.
Levinumad neist on SE Electronics “Reflexion filter”



ning SM Pro Audio Mic Thing.



Rahaliselt peaksid arvestama 200 – 286 EUR kulutusega, parim neist on paraku ka kalleim (SE Electronic Reflexion Filter).
Kuigi see investeering on ka kodustuudiosse (tegelikult ERITI kodustuudiosse) seda väärt, ei ole selline väljaminek paraku kõigile võimalik.
Siinkohal tuleb appi vana hea froteelina või paksem saunarätik, mille laulmise ajal üle enda ja mikrofoni paned. Nii nagu vanasti lapse-eas köha puhul “sooda auru” sai tehtud ☺
Nõme näeb välja, aga toimib päris hästi.

• Akustilise kitarri või bassi salvestamisel mikrofoniga soovitan kasutada “kahe mikrofoni võtet”.
Kui Sul on võimalik kasutada vaid üht mikrofoni, aseta see pillist umbes 30 – 45 cm kaugusele ning suuna sinna, kus pilli kael ja kõlakast kokku saavad.
Kahe mikrofoni puhul suuna teine lisamikrofon umbes 30 – 45 cm kauguselt kaela keskele ning salvesta mõlemad mikrofonid eraldi reale.
Nii saad hiljem panoraamiga “mängides” oluliselt avarama ning naturaalsema helipildi.
Kui Sinu kitarril on ka piezo, salvesta see lisaks kolmandale reale. Nii saad neid kolme rida hiljem kokku miksides vastavalt oma maitsele rõhutada kas piezo teravust, kitarri naturaalsust või kaelalt tulevat “freti”. Kui jätad piezo heli keskele ja annad kahele mirofonile kerge erineva panoraami, saavutad väga naturaalse ja nii ütelda “3d” reaalse kitarriheli.
Erinevalt vokaalist, on kitarri hea salvestada kergelt “helisevas” ruumis (ehk siis selline ruum, kus kajana jäävad kõlama "S" ja "T", näiteks mõni kiviseintega pesuruum või muu sarnane).
Mängija selja taha võiks jääda mõni hästi heli peegeldav sile pind.

• Basskitarr tasuks lindistada 100% kuivalt ning läbi aktiivse di-boxi. Nii tuleb heli puhtam ja konkreetsem.
• Salvesta kõik instrumendid ja helid maksimaalse võimaliku tugevusega, et miksimisel tuleks nivoosid pigem maha võtta, kui tõsta. Selmoel väldid liigset müra. Siinkohal ei pea ma silmas mitte seda, et karju hästi kõvasti ja mängi kitarri nii, et veri näpust väljas vaid seda, et sea oma salvestusnivood nii, et kõik pillid lööksid oma tugevaima noodi vaid veidi alla 0dB.

• Trummide salvestamine on üks keerulisimaid ettevõtmisi. Loomulikult oleks õige mitme mikrofoniga salvestamine, kus igal komponendil on oma rida ja mikker. On olemas ka 2 ja 3 mikrofoni “süsteem”, nende kirjeldamine siin läheks liialt pikaks.

Siit edasi läheb lugu miksimisse. , millest juba järgmises postituses

[Manchoa]

Miksimine on loo salvestise valmimise juures olulisim etapp.

Lühidalt üteldes - miksimise käigus pannakse paika instrumentide omavahelised tugevused, lisatakse effektid ja korrigeeritakse iga instrumendi tämbreid ning panoraami (asetust helipildis).
Korralik miks on ka korraliku masteri eeldus ning hästi miksitud lugu vajab masterdamise käigus enamasti vaid minimaalset „viimistlust“.

Basstrummi ja basskitarri omavaheline „koosõla“ on hästi miksitud loo üks aluseid. Seetõttu alustatakse miksimist trummidest, seejärel lisatakse bass.

BASSTRUMM
peaks alati lööma 0dB peal. Basstrummi „vormimiseks“ tõsta ekvaliserit veidi 50 Hz juures (ca+3), natukene 3kHz juures (+1), 275 Hz juures lõika natukene maha (ca -3).
Enamasti effekte ei lisata, kui üldse, siis hästi õrn tuhmikõlaline lühike reverb.
Liiga kumiseva basstrummi puhul proovi kasutada insert kanalis „gate“´i, lõika maha sagedused 200 – 400 alas.
Lõika maha ka 5kHz juures ning lisa SHELF EQ 10Khz juurde. See lubab basskitarril ja basstrummil paremini kokku kõlada. High Pass Filter 40-50Hz juures teeb basstrummi tihedamaks ja konkreetsemaks ning lubab kompressoril sellega paremini toime tulla.
Attacki või „nätaka“ lisamiseks tõsta veidi 2-4 Khz juures.
Kompressor: hard knee; attack 1-3ms, release 0,2 sek; ratio 5:1 – 10:1, treshold ca 12dB.

SOOLOTRUMM
peaks lööma umbes -2dB peal. Vormimiseks „mängi“ sagedustega 4kHz ja kõrgemal.
Lisa kerge reverb, balladi puhul võid reverbiga isegi julgemalt ümber käia.
Hoia soolotrumm kindlasti vokaalil jalust ära. Selleks anna talle natukne teine panoraam, kui vokaalil ning kindlasti ära keera domineerima samu sagedusi, mis vokaalil.
Sagedused alla 150 hz on soolotrummi juures täiesti ebavajalikud. Kasuta seal High Pass Filtrit.
Kui soolotrumm on küll loos õige tugevusega, kuid liialt „läbipaistev“, lõika 5kHz natukene vähemaks ning tõsta sära tagasi andmiseks 10kHz juures. 240 Hz annab soolotrummile „täidlust“.
Kompressor: hard knee; attack 1-3ms, release 40ms; ratio 5:1 – 10:1, treshold ca 12dB.


HIGH-HAT:
ca 20dB kanti. Madalsagedused ei ole vajalikud. Lisa High Pass Filter 200 Hz peale, see teeb „hätid“ selgemaks ja kaotab mikrofonidest tingitud mudasuse.
Olulisimad sageduset hatidel on 400 Hz – 1kHz, neist kõige „magusam“ on vahemik 600 – 800 Hz.
Et hatid oleksid säravamad, lisa Shelving Filter 12,5Khz peale.

TOM-TOM:
High Pass Filter 100 hz peale, mis teeb saundi konkreetsemaks.
300Hz – 400Hz juures lõika maha, kõik alla 100Hz võid „ära koristada“.
Liialt madalsagedusi Tom-Tomidel võib kogu sinu ülejäänud loo tuksi keerata.
Et saada agressiivsemat saundi, tõsta veidi 5kHz ja lisa Shelving Filter 10Khz peale.

TRUMMITALDRIKUD
peaksid jääm aumbes -25dB kanti. Nend eesmärk on lugu „kokku siduda“, mitte domineerida. Panoraam umbes „kella 2´e peale“.
Over Head mikrid: lõika maha 400Hz juures ja võta julgelt maha 150 Hz juures. Lõikmaine 800 Hz juures teeb heli konkreetsemaks, väike Shelving Filter 12,5 Khz juures annab „õhku ja sära“.

LÖÖKRIISTAD:
umbes -20dB. Samuti panoraam keskelt ära. Lisa kergelt kõrgemaid sagedusi, et oleks kuulda "näppe ja nahka"


Nüüd, kui trummid on kokku miskitud, keera miksi üldine helitugevus (master level) nii, et tugevaim löök jääks umbes -6db peale. Nii jätad piisavalt õhku ja ruumi, et teisi pille lisada.

BASSKITARR:
Tugevused: -10dB, täpselt keskel !
Vaata, et basstrummi ja basskitarri domineerivad sagedused ei kattuks. Kui katuvad, sii s“nihuta“ ühe või teise domineeriv sagedus veidi eemale. Kui näiteks basstrummi tugevaim sagedus on 65Hz, lõika basskitarril see koht „siledaks“ (sageduste leidmiseks kasuta spectrum analyzerit).
Basskitarr peaks lööma võrreleds basstrummiga pisikese viivitusega (paar ms) , mitte täpselt korraga. See annab loo rütmile konkreetsuse ning mõlemad pillid on konkreetselt kuuldavad (ei mata teineteist).
EQ: tõsta veidi 80 – 100Hz juures, et anda basskitarrile lööki ja täidlust. 2 – 4 kHz juures tõstmine annab bassile teravust. 180 – 250Hz juures lõikamine võtab ära basskitarrilt „papise heli“.
Basskitarri konkreetsus ja selgus asub ca 800Hz juures.
Et bass oleks tihedam ja ei kõmiseks, lisa „high pass filter“ 40-50 Hz juurde.
Klassikalise „fenderi“ kõla saavutamiseks tõsta veidi 1kHz juures.
Kompressor: hard knee (!) attack umbes 50ms; release 400ms; ratio 8:1 – 12:1, gain reduction 5-15dB
FX: kui, siis chorus või flanger.

AKUSTILINE KITARR:
Tugevused: ca -15 dB
EQ: sära andmiseks tõsta veidi 5kHz – 10kHz juures. Lõika maha 1kHz – 3kHz juures, et kõla ei oleks liialt „traadine“ ning 100Hz – 200Hz juures, et võtta ära kõlakasti kumin.
Kui tahad kõlavat ning konkreetset „pop kitarri“ kõla, lõika maha kõik madalsagedused. Ära karda, et kitarr kõlaks hiljem miksis „õhukeselt“ – basskitarr annab madalad sagedused loole tagasi.
Akustilise kitarri „madal ots“ asub 120Hz juures, täidlust annab 240Hz, selgust 3Khz – 5kHz.
Kompressor: attack 20ms; release umbes 0,5 sek; ratio 4:1 – 12:1.
FX: Plate reverb kõlapikkusega 2-3 sek.

ELETRIKITARR:
Tugevused: rütmikitarr (draiviga või ilma) -15dB, panoraam keskelt ära , soolokitarri tugevus vastavalat vajadusele ning loo iseloomule.
EQ: tõsta 120Hz juures, et anda rock kitarrile attakki ning 2-3kHz juures, et lisada teravust.
5-7 kHz tõstmine annab puhtale rütmikitarrile konkreetsust.
Lõika maha 200 – 300 Hz juures, et heli ei oleks kõmisev ja mudane ning 4kHz juures ja kõrgemalt, et heli ei oleks liialt „traat“.
Kui kitarr kõlab „odavalt“, lõika maha 80 Hz juures ja 800Hz juures ning lisa veidi 2,5 kHz.
Kompressor: attack umbes 10 – 50 ms vahel; release umbes 0,3 sek. Ratio 4:1 – 12:1. Müra või urina vähendamiseks kasuta gate täpselt selliselt kõrguselt, kui tarvis (katseta).
FX: draividele-chorustele jne ei saa mingit piirangut-näpunäidet anda. See sõltub loost, mängijas, maitsest jne. Reverb: plate või room, 1,5 – 4 sek; 60ms pre-delay.

KLAVER:
klaveri puhul tasub üldjuhul lähtuda samadest parameetritest, mis on akustilisel kitarril.
Põhielemendid asuvad kesksageduses.
Kõige olulisemad sagedused asuvad 400 – 800Hz . 2,5kHz - 5Khz annavad helile löögikõla (attack), 80 Hz – 150 Hz lisavad soojust.
Et klaver oleks konkreetne, lõika veidi maha 200Hz – 400Hz juures.
Üle 5Khz ära klaveril puudu, see teeb heli vaid teravaks.
Lõika maha madalsagedused, mida ei ole reaalselt vaja.

VOKAAL:
Tugevus: vokaal peaks „istuma“ kenasti 0dB peal, panoraam keskel. Kuula kasvõi kõrvaklappidega, et olla selles veendunud. Kui tahad tekitada veidi „keskmest väljas“ effekti, ära tee seda mitte panoraamiga vaid muuda kergelt vaid ühe kanali kõrgsagedusi (15kHz kandis).
Taustavokaali tugevus ca 20dB (veidi valjemalt, kui kõik taustapillid kokku).
EQ: korraliku mikrofoni puhul ei ole enamasti vajalik. Kasuta „high pass filter“ umbes 100Hz peal, et hääl oleks selge ja puhas ning ei kõmiseks (ehk siis – lõika maha kõik, mis jääb alla ca 100Hz).
Tõsta väga õrnalt umbes 15kHz juures, et anda häälele „õhku“ ja sära. Ole ettevaatlik, et sellega üle ei pingutaks !
Kui vokaal kõlab ebakonkreetselt (mudaselt) , lõika natukene maha 300Hz juures.
Kui hääl kõlab kalgilt või külmalt (seda võib põhjustada kas hääl ise, kuid ka odav ja kehva kõlaga mikrofon), lõika julgelt maha sagedused 2kHz – 4kHz juures.
Ülemiste sageduste (5kHz – 9kHz) kerge tõstmine annab häälele sära ning toob tuhmi vokaali loos esile, kuid ole sellega ettevaatlik, sest võib panna S tähe sisisema.
Lisa 2-4dB 160 Hz juures meesvokaalil või 320 Hz juures naisvokaalil, et hääl oleks soojem.
500 – 800Hz juures kärbi natukene, see teeb hääle kergemini kuulatavaks.
NB ! Kui Sinu ekvalaiseril on olemas „ribalaiuse“ reguleerimise võimalus (bandwith control), siis on rusikareegel see, et LÕIKAMINE toimub alati kitsas vahemikus (narrow bandwith) ning tõstmine laias vahemikus (wide bandwith). See ei kehti mitte ainult vokaali, vaid ka kõikide teiste instrumentide puhul !!
Kompressor: attack nii kiire kui võimalik, release umbes 0,5 sek. Ratio 4:1 – 8:1

Väike „trikk“ - kopeeri vokaal kahele reale, üks rida saada kompressorisse, kuid mitte reverbi, teine saada reverbi, kuid mitte kompressorisse. Selmoel lööb kaja rohkem sisse vaid seal, kus vokaal on tugevam, ehk siis nii, nagu reaalses elus. Se annab häälele dünaamilisus.

FX: pehmekõlaline reverb (plate) pikkusega umbes 1,5 - 3sek; pre-delay 50ms – 80ms (sõltuvalt loo tempost). Reverbi tugevusega ei tohiks kindlasti üle pingutada ! See peaks olema pigem tajutav kui kuuldav ning esmamulje peaks olema, et hääl on „kuiv“. Võibolla mingi 25-30% võiks kaja tugevus olla, mitte .
Reverb peab häält toetama, mitte ise domineerima.
Delay´d võib vokaali juures kasutata mitmel eesmärgil. See võib olla konkreetne ja kõlav – kuuldav effekt, mida on hea kasutada näiteks rahulike lugude puhul vokaali teatud osa rõhutamiseks või siis kuuldamatu „varjatud“ effekt, mis aitab vokaalil paremini loosse sulanduda.
Kui tahad vokaali „paksemaks“ teha, lisa lühike, alla 30ms pikkune delay. Inimkõrv ei suuda nii lühikese delay puhul kahte häält omavahel eristada, ning seeläbi mõjub hääl „toekamalt“.
Kui soovid tekitada „double tracking“ effekti (nn. „ülelalulmine“ - nagu oleks sama vokaaliosa kaks korda sisse lauldud) , lisa mbes 40-60ms pikkune delay ! Seda nimetatakse „ADT“ ehk automatic double tracking.

PAD´id ja STRINGID:
on mõeldud loole „õhu“ andmiseks ning loo sidumiseks. Tugevus mitte üle -20dB, kindlasti stereo, panoraamis parem ja vasak 100% lahku keeratud. Võid lisada kerge choruse, et heli oleks „paksem“ ning reverbi nende sujuvamaks ja voolavamaks muutmiseks.
Pad´id ja stringid peaksid olema nagu „siid“, mitte loos domineerima, muidu muudavad nad loo liialt koormatuks.
Kui tahad, et padid ja stringid kõlaksid eriti „paksult“ ja suurelt, tekita parema ja vasaku kanali vahel ca 10-12 ms viivitus.

LÕPETUSEKS: Kui kõikide pillide ja partiide tugevused, tämbrid ning effektid on paigas, reguleeri üldine tugevus (Master Level) nii, et tugevaim löök (peak) jääks umbes – 3dB peale. See jätab ruumi ka loo masterdamise jaoks.
Kuula oma lugu kindlasti „monos“ ja vaata, kas mõni pill läheb selmoel äkki kaduma !
Kui läheb, muuda selle pilli panoraami teises suunas.
Nüüd keera oma kõlarid täiesti vaiseks ja tõsta helitugevust ettevaatlikult, kuni hakkad kuulma esimesi „hääli“. Kuula lugu ka nii. Kas vokaal on üks esimesi asju, mida kuuled või mattub see muusikasse ? Või kuuled ainult vokaali, kuid mitte muusikat ? Ühel juhul siis tuleks vokaali tugevust veidi tõsta, teisel juhul vähendada. Kui vokaal upub loosse või tükib liialt esile vaid loo üksikutes kindlates kohtdes, kasuta selles kohas vokaalireal helitugevus automaatset reguleerimist ning „joonista“ sinna ette õiged tugevused.

Vaata asju ühise „joone“ peal – kas klaver, kitarr või trummon teravam ja säravam kui vokaal ? Kui jah, võta neilt kõrgeid veidikene tagasi.

[PriitS]

Aamen!