See, et meie tänavatel ja maanteedel kulgemine on paras õnnemäng, mille panuseks on oma tervis või ka elu, pole muidugi kellelegi mingi uudis. Ja mis seal imestada, esiteks pole siinsed teed ja liikluskorraldus sugugi mitte alati paigas ja teisalt on emotsionaalselt "paigast ära" ka suur osa liiklejaid. Või noh, kas nüüd just suur osa, aga piisab ju ka ühest idioodist, et rikkuda ära hulk masinaid ja inimsaatusi.
Aga mõned mõtted siinkohal minult, kui igapäevaselt roolikeerajalt.
Hakatuseks pean tunnistama, et egas ma mingi 100% eeskujulik liikleja pole, väiksed kiiruseületamised ja mõned keelatud pöörded-parkimised tulevad ikka aegajalt ette. Need on aga tõesti pisirikkumised ja kus on oht, et minu tegutsemise tõttu võib kellelegi midagi halba sündida, seal olen alati "korralik liikleja". Mulle tundubki, et hoolimine kaasliiklejatest, õigemeni, selle vähesus, on meie praeguse viletsa liiklusmaastiku võtmeküsimus. See puudutab ka jalakäijaid - OK, jalamehel on autojuhiga võrreldes näiteks eesõigus sebra ületada, samas jälle, kui sebrale lähenevad korraga auto ning jalamees, siis jalamehel hetkeks peatuda on märksa lihtsam, kui autol, mis kaalub ju oluliselt rohkem. Ja kui autosid tuleb reas mitmeid, kas siis on jalamehel mõtet sebrale hüpata ja oma õigusi taga ajama hakata ( muide, meil Tartus, kui näiteks kesklinna poolt tulla ja üles Vanemuise-mäkke keerata ja poole mäe peal veel ka jalamehed läbi lasta, siis talviti võib vabalt sinna poole mäe peale jäädagi ... ) Teisalt, pole mulle üldse probleemiks auto kinni pidada, kui jalamehi on ikka tõesti juba mitu seal teeservas ületamist ootamas. Sisetunde ja vastastikuse viisakuse värk, kes kelle peaks läbi laskma. Tartus on muide tore komme, et jalakäija viipab tänutäheks juhile, kes ta läbi laseb.
Maanteedel on sama lugu - on ikka jube mõnus, kui kohtad mõistlikku inimest. Mind ei häiri sugugi kui keegi minust oluliselt kiiremeni sõidab. Kui tal on selleks vajadus, oskused ja vastav sõiduk, palun väga! Enamasti kaob ju selline lennuk üsna kiiresti silmapiiri taha ja ei sega kedagi. Palju hullemad on aeglaselt venijad ja/või need kes sõidavad kord kiiresti kord aeglaselt ja kellest aru ei saa, mida neilt järgmiseks oodata on. Kuna mul mängudele minnes on bändikola mööda autot laiali, siis ei saa mina ka just olulist kiirust endale lubada. Mõte selles, et kui järsul pidurdamisel näiteks mitmekümne kilone võimendi mulle tagant kuklasse lendab,on turvapatjadest mulle vähe abi. Sestap sõidan suht keskmise kiirusega, et endale jätta mingigi reageerimisaeg. Arusaadav, et seetõttu jään teistele jalgu. Aga ma ei töllerda kusagil telgjoone peal, vaid võtan vajadusel kõrvale, et tagant-tulijad mööda lasta. Vähemasti lõuna-eestis on ka kombeks, et eesmine annab tagumisele suunatulega märku, kui tollel on paras aeg mööda kimada ja see on tore komme - esiteks saab tagumine aru, et eesmine ei ole mitte kogemata uimerdama jäänud, vaid, et ta puht põhimõtteliselt ei sõidagi kiiremeni ja muidugi on ju eesmisel ka veidi parem ülevaade möödasõidu tingimustest. Üsna sageli vilgutab möödasõitnu ka seejärel tänutäheks ohutulesid ja see on ka väga sümpaatne.
Aga auto ja alkohol? See on ka keeruline teema. Tean inimesi, kes on ka ehk mitmepromillises joobes autoroolis ohutumad, kui mõni teine purukainena. Aga ma ise juhin autot ainult kainena. Sellega on mul oma lugu - varem, kui bändiga mängimas käisime, oli tavaline, et võeti napsi ka. Mõõdukalt muidugi, et peo lõpuks ikka kaineks saada. Kord aga tulin kusagilt pulmast ja kuigi apteegi-alkomeeter joovet ei näidanud, oli paras veinimaitse suus. Ja muidugi hakkas linna vahel vilkur mulle sappa. Puhusin ... ja polisman küsima, et "nagu näha, olete alkoholi tarvitanud?". Mina ausalt vastu, et "olen jah ja et olen pillimees, pulmast tulen ja koju lähen." Vend vaatas mind mõnda aega, mõtles ja ütles siis, "OK, mine koju!". Tõtt-öelda meenutan seda hetke tänini ja ikka mõtlen, et just selline peakski olema õige politsei - kui tarvis, karistav, kus võimalik, seal kasvatav.
Mina vähemasti võtsin õppetunnist õppust
