Pole küll minu stiil... :D

[StargateMax]

Nii. Raen soovis kuulda midagi teistsugust, millega hakkama olen saanud (või olen saamas).
Ükspäev leidsin Kontakt 2 Library plaatidelt huvitavaid sämpleid, mille peale hakkas mõte jooksma ja pusisin siis nendest valmis ühe loo. Täiendavalt toetasin seda kompotti Bandstandi poolt pakutavate trummide, Slap Bass 2, Synth Strings 2 ja Brass 1-ga.

Loo pealkiri on "San Fierro", lisasin selle oma pleierisse, vaja veidi allapoole kerida, seal ta on, 5. lugu: http://www.zone.ee/sgm

[valdek]

Kuulaks küll hea meelega,aga ma ei oska küll seda pleierit kerida,ikka samad lood mis ennem .Tore kui iga lugude esitleja siin ka kirjeldaks ,millega mida tegi

[StargateMax]

seal playlisti kõrval paremal otsas on kitsas vertikaalne riba, mida nihutada allapoole.

[enar]

Seal on scrollbar paremas servas, millega saab allapoole kerida. Mul võttis kah aega, enne kui selgeks sai

EDIT!: Eh, StargateMax oli kiirem kui mina, kuigi server on otse minu laua all

[raen]

Jaa, see on nüüd juba hoopis teisest ooperist lugu - sul juba fantaasiat helidega mängimiseks jagub!

Aga ... üleüldse on see muidugi puht filosoofiline küsimus ja näitab ehk ainult minu isiklikku suhtumist, aga mul tekkisid siinkohal mõned mõtted.

Laias laastus võiks muusikat jagada kahte lehte - üks, mis on komponeeritud tervikuna ja teine, mis on sündinud jämmimise käigus.

Esimese puhul sünnib lugu suuresti esmalt helilooja peas ja hiljem "materialiseerudes" ehk mingil määral moditakse. Igal juhul aga käsitletakse asja tervikuna. Teise variandi puhul lugu ennast alguses ei olegi, aga see hakkab tekkima mingi rütmiloobi, soundikäigu või mõne muu detaili peale jämmides.

Kui muusika-ajalooliselt vaadata, siis hallidel aegadel, kui heli salvestada võimalik polnud, pidigi helilooja kogu kupatuse esmalt oma peas paika panema, siis noodipaberil ja alles siis sai orkester proove tegema hakata. Beethoven olla olnud ju üldse nii kõva mees, et komponeeris lõpus ka täiesti kurdina. Nii, et tema peas pidi küll üks korralik GM moodul olema.

Tänapäeva tehnoloogia teeb ühest küljest helilooja elu lihtsamaks ja on seega positiivne, aga teisalt jälle soosib sellist "füüsilist komponeerimist" - a la paned ühe trummiloobi - ei meeldi! korjad ära, paned teise - ohoo! sobib! jne.

Ja sellist katsetamise käigus sündinud muusikat on kogu eeter täis. Ma ei ütle, et see tingimata halb on, eks siingi ole ju omad inspiratsiooni hetked ja välgatused, ning suvalisest jämmist võib lõpuks ka üks korralikku vormi valatud teos sündida.

Aga jämmitud musa puhul on oht ( "oht" siis minu kriitikameele jaoks ), et asi jääbki nagu "õhku rippuma", pole nagu õiget algust ega lõppu. On lihtsalt mingi ajaperiood mingite helide saatel, motiivid keerlevad, soundid vahetuvad, sekundid mööduvad, sa muudkui nagu lähed kuhugi, aga loo lõppedes märkad, et oled tegelikult kogu aeg ühe koha peal tammunud ...

Selline "rahuldamatuse tunne" ongi omane muusikale, mis ei sisalda endas klassikalisi vormiehituse elemente - sissejuhatus, teema, teema arendus, finaal jne ( ära imesta, ma olen ju muusikaõpetaja! )

Ehk siis, jutu kokkuvõtteks, äkki katsetad ka midagi klassikalisse vormi valatut? Usun, et sinu võimete juures saab see olema midagi päris huvitavat.

[StargateMax]

Aga jämmitud musa puhul on oht ( "oht" siis minu kriitikameele jaoks ), et asi jääbki nagu "õhku rippuma"...

Selline "rahuldamatuse tunne" ongi omane muusikale, mis ei sisalda endas klassikalisi vormiehituse elemente - sissejuhatus, teema, teema arendus, finaal jne ( ära imesta, ma olen ju muusikaõpetaja! )

Täpselt! Just see häribki mind loopidest moodustatud loo puhul, seepärast teen oma musale tavaliselt isegi rütmid ka ise, väldin wav-loope (välja arvatud üksikud lood, nagu nt. "Elerin"). Kuigi kasutan tihti ka Stylus RMX-i, see mängib rütme slice-põhimõttel, st. et loop on jagatud tükikesteks ja seega annab sellise asjaga rohkem mängida.

See "San Fierro" on mul ainuke omataoline. Alguses pusisin ja pusisin, ei osanud kuidagi algust ja lõppu teha, aga kuidagi sai siis lõpuks need otsad kokku pigistatud.

Mul on pooleli üks rokilik lugu, mis pole ka minu stiil, on lihtsalt katsetus. Kui valmis saab, siis upitan pleierisse ja lasen kuulata.

Ma tean, et sa Raen oled musaõpsi haridusega. Ongi hea, siis saab siit vahepeal kuulda ka seda, mis koolis musatunnis laevade pommitamise ajal kõrvust mööda läks!

[raen]

Ma tean, et sa Raen oled musaõpsi haridusega. Ongi hea, siis saab siit vahepeal kuulda ka seda, mis koolis musatunnis laevade pommitamise ajal kõrvust mööda läks!

Ma kardan, et nii mõnedki minu teoreetilised teadmised kui ka praktilised pedagoogilised oskused on aastatega, johtuvalt mittepraktiseerimisest, ununenud ...

Aga muusikateose vormi kohta võiks siiski lisada seda, et neid klassikalisi vorme on päris mitmeid ( ja koolis õppida oli neid ilgelt tüütu ja igav ). Aga nüüd hiljem olen hakanud mõistma, et ainult õigesse vormi valatud muusika mõjub tervikuna ja lõpetatuna. Ka ühel korralikul pop-hitil on ju kindel vorm ja ülesehitus. Neid vorme ei ole mingi muusikateoreetik kusagil kabinetis ja kellegi kiusamiseks välja mõelnud, vaid need on aastasadade jooksul ise välja kujunenud, tulenevalt inimese alateadlikust püüdlusest korrapära ja raamistatuse järele.

Nii, et tegelikult ei pea sa seda vormiehitust teadlikult jälgima, vaid kui oled oma teose lõpetanud ja kõik tundub olema omal kohal, siis üsna suure tõenäosusega sobibki ta mõnesse olemasolevasse muusikavormi