Tulemus on siin - http://www.vaikene.net/raen/musa/shakespearelive.mp3
Kui nüüd jätta kõrvale asjaolu, et tegu on live salvestisega ja, et üleüldse on see ju suvaline keskealisele publikule orienteeritud süldikas, siis mulle endale küll tundub, et asi kõlab siin kokku teisiti ja paremeni, kui olen seda tavaliselt arvutis miksides saavutanud. Kui miksida digitaalselt, sekventseri virtuaalse mikseriga, siis on minul küll alati see jama, et kuidagi ei saa asju kõlama - kord on basse vähe ... tõstad juurde - siis on juba palju ... aga seda jõudu, mida bassid peaksid andma, ikka nagu pole. Võtan basse maha - hakkavad kõrged kõrva kargama ... võtan kõrgeid maha - on asi kohe tuhm ja elutu. Ühesõnaga - tee nii või naa, asi on ikka kuidagi kilu, õhuke, ilma sügavuseta ja mis peamine - ebaloomulik ja kunstlik.
Kui aga seda live-salvestist kuulata, siis siin on muidugi soundilisest ideaalist asi kaugel, küll aga on olemas see loomulikkus, mida ma arvutiga kuidagi pole saavutanud.
Milles siis asi? Ilmselt tõesti selles, et miksimine toimus analoog-keskkonnas ( mikserpult ), erinevalt arvutis miksimisest, kus toimub digitaalne signaalide summeerumine. Tähelepanuväärne on ka see, et vähemalt minu puhul on küll see häda, et ma võin päevi arvutis miksides veeta ja ikka on pärast mõni träkk miksingus liiga vaikne ja teine lööb valusalt kõrva ... Aga paljukest mul seal pubis oli aega soundi keerata ... vool sisse ja kohe mängima, eks!
Aga kui tulemust kuulata ... mitte just ideaalne, aga üldse mitte ka paha ...See on vana tõde, et analoog-maailm on palju sallivam ja andestavam - ka näiteks kidraefektidega on nii, et kui digipedaal kõlab ainult mõnes posängis hästi ( kui sedagi ), siis analoogpedaali nuppe võid keerata kuidas tahad - ikka on hea ja loomulik sound.
Mida sellest kõigest siis nüüd järeldada? Tulebki vist hakata analoogis miksima!
