Eile sattus mul olema üle hulga aja üks pillimängust vaba reedeõhtu ja plaanisin suure mõnuga seda õhtut koduselt teleka taga veeta. Kahjuks aga telekavadest midagi väga inspireerivat silma ei hakanud ( säästuajal ju kipuvad jaamad enamuses odavamalt läbi ajama ) ja juba tundus, et vist peab DVD-le rohkem rõhku panema. Aga siis algas film nimega "Suur kala". Ei osanud alguses asjast väga midagi arvata, aga juba üsna pea haaras film mind ikka täiega kaasa. Ja haaras nii täiega, et filmi järelmõjud kestavad veel siiani. Heas mõttes siis.
Ei hakka vast ise kogu sisu ümber jutustama, vaid teen copy tutvustusest - "Big Fish" ( 2003 ) Rezhissöör: Tim Burton, osades: Ewan McGregor, Albert Finney, Jessica Lange, Helena Bonham Carter, Billy Crudup, Danny DeVito, Steve Buscemi, Alison Lohman. Lugu on umbes selline - Edward Bloom (Albert Finney) on kogu elu jutustanud värvikaid lugusid ajast, mil ta noore mehena (Ewan McGregor) laias maailmas seiklusi otsis. Rännukihk viis ta väikesest kodulinnast ümber maailma ja tõi hiljem koju tagasi, olles kohanud tohutuid torme, hiiglasi, nõida, sõjakoledusi ja elu tsirkuses. Oma muinasjutuliste meenutustega meeldib Bloom kõigile, välja arvatud oma poeg Willile (Billy Crudup), kes isast aastatega võõrdunud on. Kui ema Sandra (Jessica Lange) püüab surmavalt haigestunud isa pojaga lõpuks kokku viia, peab Will õppima eraldama tõde väljamõeldistest, et näha, kes ta isa tegelikult on.
Kui nüüd rezhissööri nime vaadata ( Tim Burton, temalt ju ka näiteks sellised vägevad asjad, nagu "Batman", "Edward Käärkäsi" jne ), siis on üsna arusaadav, et ka "Suur kala" on üks väga mõjuv ja visuaalselt äärmiselt nauditav muinasjutt. Ok, visuaalsus visuaalsuseks, eks silmailu pakkuvaid filme ja autoreid ole ju teisigi, aga "Suure kala" olulisim pluss, vähemalt minu jaoks, on see, et film on läbinisti helge ja positiivne. Noh, nagu muinasjutt, eks! Aga headust ja headuse võitu on tegelikult väga keeruline filmina esitada, sest on üsna suur oht libastuda ja minna imalaks ning läägeks kätte. Burton on aga oma filmis osanud hoida suurepäraselt seda imeõhukest joont, kus kõik detailid helisevad just nendel kõige õigematel sagedustel.
Võibolla on see film ja peategelane mulle väga sümpaatsed ka sellepärast, et ma tunnen mõningast hingesugulust. Ka filmis rändab mees läbi aja ja ruumi, kaasas vääramatu eneseusk, aga ka usk sellesse, et maailm on tegelikult hea ja ka kõige kurjem tegelane on oma südamesopis positiivne. Ja tänu sellisele vaatenurgale lähebki temaga kõik lõpuks ikka hästi - elu on ju täpselt selline, nagu sa seda näha tahad, eks!
Kuna film toetub suuresti vana elunäinud mehe jutustustele, siis võib juba arvata, et siit leiab kuhjaga vaimukaid kilde ja elutarkust. No, väike näide - poiss satub oma rännakul rändtsirkuse etendusele. Ja siis ühel hetkel märkab ta seal läbi rahvasumma oma "elu armastust". Jutustava vanamehe kommentaar siis kaadri tagant - "Kindlasti on teile räägitud, et kui te kohtate oma Tõelist, siis aeg otsekui peatuks ... " Aeg peatub ka filmis, kõik tegelased tarduvad paigale ja ainult peategelane hakkab tüdruku suunas astuma. Aga enne, kui ta temani jõuab, jätkab jutustaja - "... aga kindlasti unustati teile lisada, et hiljem liigub aeg, selleks, et õigele ajale järgi jõuda, palju kiiremeni!". Ja nii kaobki ka tüdruk välgukiirusel ... poiss märkab, et tsirkuse areen on korraga tühi ja istub kurvalt maha. Siis aga astub ligi tsirkuse direktor ja pärib, et "mis nutad siin?". Poiss vastab, et "ma kohtasin just tütarlast, kes on määratud mulle, aga kaotasin ta enne, kui jõudsin abielluda!" Tsirkuse direktor vastab väga elutargalt "Mnjaa, see on tõesti huvitav, tavaliselt on nii, et enne abiellud ja alles siis kaotad ... " Siis selgub, et direktor teab toda neidu, aga kui poiss küsib tüdruku nime järele, vastab direktor, et "unusta ära! Sa pole teda väärt! Sul pole ju rõivaidki rohkem, kui vaid need, mis sul seljas on!" Poiss siis vastab, et "See on tõsi, mul pole just hinge taga palju, aga minus on rohkem enesekindlust, kui ehk teistes! Võtke mind tööle ja öelge mulle selle tasuks tüdruku nimi!". Direktor on nõus, "davaiks, iga kuu eest, mis sa mu heaks töötad, ütlen sulle ühe asja tüdruku kohta!". Löödigi käed. Tsirkuse direktor oli aga paras frukt ja keeras poisile kitse, kus aga sai - "tööd", mida poiss tegema pidi, olid igati "toredad" - küll tuli elevantide tagant sõnnikut koristada, küll olla kahuri sees "kuuliks" jne. Ja iga kuu ütles direktor palgaks ühe fakti tüdruku kohta - "talle meeldib muusika", "ta armastab nartsisse" jne. Poiss, lapsemeelne ja läbinisti positivistlik, nagu ta oli, korrutas siis terve kuu seda "väga olulist infokildu" enda ette. Noh, lõpuks sai ka temal ikka asjast villand ja ühel ööl astus ta kindlal sammul direktori vagunelamu ukse taha, et asjad selgeks rääkida. Koputab ... keegi ei ava. Paotab siis ust ja vagunist kargab talle kallale suur ja tige koer ... selgus, et direktor moondub öösiti libakoeraks. Poisil sattus käe alla kaigas, viskas sellega koera, aga muidugi mööda ... Kuid oh üllatust, koer jookseb kaikale järgi, toob selle tagasi, ise sellise näoga, et "mängime veel!"
Ja kommentaariks ütleb jutustaja "tollel ööl ma taipasin, et enamus pealtnäha kurje tegelasi on tegelikult ainult üksikud ja õnnetud ..."Järgmisel hommikul, kui koer on jälle inimeseks muutunud, ütleb ta poisile sellised sõnad "Anna mulle andeks, poiss ... ma eksisin sinus ... sul on tõesti vähe, aga seda mis sul on, on kuradima palju!" Ja avaldab talle tüdruku nime, ning peategelane tõttabki oma armastust otsima.
No vot, selline, väga mõttetihe ja vaimukas on kogu see film. Kes ei sattunud eile seda vaatama, või pole varasemast juba näinud, hankigu endale kindlasti video - see on 125 minutit puhast kvaliteet-aega!