
Taolisi hübriidseadmeid toodavad pea kõik võimendifirmad ja põhimõtteliselt on need kõik ka üsna sarnased. Neid ühendab idee, et süsteem peab olema lihtne ja mugav kasutada, et poleks palju juhtmeid vaja ühendada ega liigselt nuppe keerata. Ehk siis - ideaalne tööriist pubibändile.
Kui ideeliselt on need mikservõimud kõik üsna sarnased, leidub detailides mõistagi ikka erinevusi ka. Mõned neist riistadest on võimsamad, täiuslikumad, kvaliteetsemad ja kallimad, teised aga vastavalt nõrgemad, primitiivsemad ja odavamad. Yamaha on üldiselt tuntud kvaliteetsete ja keskmisest pisut kallimate asjade poolest ning erandiks pole ka EMX512SC.

Vaatame pisut lähemalt selle omadusi.
Võimsus - 2 x 500W 4 Ohmiste kõlaritega, 2 x 320W 8 Ohmistega. Jõudu, nagu näha, on sel mikservõimul igati piisavalt. Eriti veel siseruumides, kus pubibändid ju suurema osa ajast tegutsevad.
Power mode - nagu sellistele mikservõimudele omane, saab ka siin võimendit ainsa nupuliigutusega ümber konfigureerida. Kui tavarezhiimis töötab võimendi nagu stereovõim ikka, siis vastavat nuppu vajutades suunatakse üks monosignaal MAIN-kanalisse, teine aga MONITOR-kanalisse. Päris mugav, kui ei pea monitoride jaoks eraldi võimendit ja mikserpulti kaasas tassima. Aga tuleb muidugi arvestada, et "saali kõlarite" jaoks jääb selles rezhiimis poole vähem võimsust.
Sisemine efektiprose - siin on esindatud kõik olulisemad efektitüübid. Yamaha efektid on üldiselt alati korralikud ja sama kehtib ka siin. Tõsi, ma ei kujuta küll eriti ette, millises olukorras võiks olla tarvis puldist peale lükata "distortionit" või näiteks "flangerit", aga noh, las nad olla, egas nad leiba küsi! Peamine, et on olemas ka igati asjalikud reverbid.
Sisendid - kokku 8 kanalit, esimesed 4 mono ja ülejäänud 4 stereo. Kõikidele kanalitel on nii mikrofoni- kui liinisisendid, 3-e filtriga EQ-d ja volume-potekad main- ning monitor-miksingu jaoks. Esimesel neljal kanalil saab nupuga sisendi tundlikkust valida - MIC ( tundlikum ) või LINE ( tuimem ). Kuigi sisenditel ei ole GANE-potekat, millega tundlikkust täpsemalt paika keerata, ajab ka selline "laias laastus" regull asja ära. Sest kui ikka mikrofoni sisendisse liiniväljundi nivooga sisse sõita, ajab arusaadavalt kanali moonutusse.
Neli esimest kanalit on varustatud kompressoritega. Need on siis nn. "ühe-nupu-kompressorid" - mida rohkem nuppu peale keerad, seda suuremaks läheb kompressori RATIO ja madalamale laskub TRESHOLD. Ehk maakeeli - mida rohkem peale keerata, seda rohkem on kompressiooni kuulda. Tuleb tunnistada, et kui pole ka tegu mingi tippklassi kompressoriga, siis kasutu "kella-vile" hulka seda ka mitte mingil juhul liigitada ei saa! Asi toimib ja üsna kõrvasõbralikult! Eks kindlasti, koos signaali kompresseerimisega pushitakse üles ka müra ja on oht mikrid vilesse ajada, aga u. kella 10-ne juures on veel kõik sobivalt mõõdukas. Ja näiteks, on ikka märksa kergem laulda, kui kompressor tõstab vaiksemad noodid kuuldavaks ning surub valjemad parajalt alla.
Küll on aga üsna küsitava väärtusega FCL (Feedback Channel Locator) tuluke, mis iga kanali tipus paikneb. See peaks siis näitama, kui vastav kanal tagasisidesse läheb, näiteks mikrofoni puhul, ja siis on seda võimalik kiiresti ellimineerida. Praktikas aga põlevad need tulukesed pidevalt, kui aga kanalisse mingigi signaal suunata. Ma oleks eelistanud selle asemel "CLIP"-tulukest, mis näitaks sisendi ülekoormamist. Aga noh, kes meist ikka ideaalne on!
Mõlemal, nii MAIN-miksil, kui ka MONITOR-miksingul istub otsas seitsme filtriga üld-EQ.
Veel on aga üks väga põnev nupp - YSP (Yamaha Speaker Processing). See tõstab üldmiksingus madalaid ja kõrgeid sagedusi, samas langetades tüütuid keskmisi. Ehk siis, tekitab Hi-Fi maailmast tuntud "naerusuu EQ-graafiku". Kuidas nimetatud funktsioon täpsemalt toimib, pole kahjuks dokumenteeritud, aga sound muutub tõesti märgatavalt puhtamaks, bassid on kandvamad ja kõrged säravamad. Sama nupp on olemas ka näiteks Yamaha P3500S-l ( http://forums.vaikene.net/viewtopic.php?t=641 ) ja minu hinnangul on tegu igati asjaliku funktsiooniga.
Negatiivses mõttes üllatuse valmistab aga fantoomtoide - see on ainult 16V, tavalise 48V asemel ( Ilmselt turunduslik lüke, motiveerimaks sind ostma veelgi täiuslikumat mudelit - EMX5014C. See on aga, tõsi, natuke juba teisest ooperit riist - "pealtlaetav" e. rohkem nagu klassikalise mikserpuldi moodi ja pubimuusikule ehk mitte nii sobiv )
Igal kanalil eraldi MUTE-nuppu pole, küll aga on nupp STAND-BY, mis vaigistab esimesed 6 sisendit, jättes töösse 2 viimast ( et vahemusa mängida ). Jälle väga praktiline funktsioon.
Väljundkellad on 5-e tulukesega, eraldi on veel punased limiteri tulukesed. Manuaal ütleb, et hetketi võivad limiteri indikaatorid süttida, aga pidevalt limiteri seljas elada ei tohi. Siseruumides aga tavaliselt sellise piirini ei jõuagi, enne hakkab publik kõrvu kinni hoidma.
Ka POWER-nupp on esiküljel, nii, et taha on asja ainult kõlarijuhtmete ( olemas nii SPEAKON, kui pulkpesad ) ja voolujuhtme ühendamiseks.
Jahutus on mõistagi ventikatega ja hea on teada, et nii võimendi- kui ka toiteosa on kõigiti kõige eest kaitstud ( ülekoormus, lühis, ülekuumenemine jne ).
Võimendi korpus on plastmassist ja igati sobiliku suurusega - ei liiga suur ega väike. Kogu kupatus on väga kerge ( 8 kg ). Arvestades saadaolevat helivõimsust ja muidu võimekust, on see ikka suur luksus. Olemas on mugav sang, kust kinni haarata ja veel on väga praktiline, et võimendit saab asetada ka nurga alla, nii, et esipool on hõlpsasti ligipääsetav-nähtav.
Kerge kaalu võtmeks on impulss-toide. Olen küll kuulnud jutte, et impulss-toide pidada klassikalisest trahvo-toitest kapriissem olema, aga ei oska seda kommenteerida. Siiani on küll kõik toiminud korralikult ka kauges kolkakülas.
Kokkuvõtteks - EMX512SC on väga hästi läbimõeldud ja eeskujulikult teostatud. Potekanupud käivad meeldivalt tihedalt ja üldse, kogu komplekt jätab usaldusväärse mulje. Tubli töö, Yamaha!