Patt on tuntud ja armastatud raamatut kritiseerida, aga mulle see teos ei meeldinud juba lapsepõlves. Sain aru küll, et peaks ju nagu olema hästi kõva asi, aga no mitte ei läinud peale.
Nüüd, mitukümmend aastat hiljem, võtsin "Alice`i" üle hulga aja jälle kätte, kindla eesmärgiga see kaanest kaaneni jälle läbi lugeda ja vaadata, kas olen aastate jooksul "targemaks muutunud" ja ehk saan nüüd pointile pihta.
Lugesin. No, ikka ei meeldi!
Alati on esile tõstetud Carrolli fantaasialendu ja tegelaste värvikust. On otsitud ( ja leitud, sest teadagi, kes otsib see leiab! ) vihjeid tolle aja poliitikategelastele. Minu jaoks on see raamat aga jätkuvalt üks suvaliselt kokkuklopsitud tegevuse ja tegelaste virr-varr, milles puudub igasugune loogika ja põhjendatus. Hea ja odav trikk autorilt ( mida mõistagi on ka teised, nii varem kui ka hiljem kasutanud ), on see, et ühel hetkel lihtsalt tüdruk ärkab ja raamat ongi läbi. Jääb vägisi mulje, et autor ei viitsinud rohkem kirjutada ja "ärkamine" on hea põhjendus loole punkt panna.
Võiks tuua võrdluse maalikunstist, kus lõuendile on kokku plätserdatud suvalised värvid ja kujutatud nendega jumal teab mida. Inimesed vaatavad, keegi ei saa millestki aru, ja kuna millestki aru ei saa, ju siis peab ikka mingi tõsise ja kõrgema kunstiga tegu olema ...
Minu arvamus on aga, et just lihtsuses ja minimalismis peitub geniaalsus. Ja iga tegelane, iga tema liigutus, peab raamatus olema põhjendatud. Eriti vinge on muidugi, kui selgus saabub lugeja jaoks alles raamatu lõpus ( nagu näiteks Agatha Christie lugudes ), kus sa ennast kiruda saad, et "kuidas pagan ma enne asjast aru ei saanud!"
"Alice`is" aga ühel hetkel lihtsalt raamat lõppeb ja siis mõtled, et "milleks ma selle lugemisele üldse aega raiskasin?", kuhugi ju ei jõudnud ja midagi nagu ei olnud ...
Kuigi jah-lasteraamatuks see sürrealistlik vigur eriti ei sobi jah.