Elektrikitarri võimendid
Moderaator: Moderaatorid
Elektrikitarri võimendid
Tihtipeale kohtab erinevates foorumites küsimusi, kas elektrikitarri võib ka läbi muusikakeskuse mängida või siis otse arvuti helikaarti. Lihtne vastus on, et võib küll, aga ei soovita, kuna pilli enda kõla võib kaduma minna.
Järgnevalt üritangi lühidalt kirjeldada, kuidas el kitarri kõla saavutatakse.
Selleks on siis 2 olulist komponenti- Kitarr ise (puit, helipead ja muu raud) ning kitarri poolt tekitatud heli kadudeta edastaja ehk siis võimendit. Eeldame praegu, et kitarr on ühendatud otse võimendiga, heliefektid on eraldi teema. Kitarrivõimendi koosneb lihtsustatult 3-st plokist: eelvõimendi, lõppvõimendi ja valjuhääldi. Vaatame neid eraldi:
Eelvõimendi- kõige suurem erinevus tavalisest laiatarbe võimendist on suur sisendtakistus ja väike sisendmahtuvus. See on tarvilik selleks, et elektrikitarri pasiivhelipea signaal anda võimalikult väikeste kadudega edasi. Kitarri eelvõimendi sisendtakistus peab olema vähemalt 1 megaoom. Kui kasutada väiksema sisendtakistusega eelvõimendit, muutub helipea hüvetegur madalaks, resonantsid kaovad ära, mis avaldub helis siis kõrgete helide langemisega, heli muutub tuhmiks ja isikupäratuks. Antud juhtumil võivad väga kallis kitarr ja väga odav kitarr kõlada ühtviisi halvasti. Ehk siis eelvõimendi on kõige olulisem lüli, et anda edasi kõik kitarri konstruktsioonist ja puidu omadustest tulenevad nüansid. Samuti tuleb väga suurt tähelepanu pöörata kitarrikaablile, et see oleks võimalikut väikese mahtuvusega, muidu toimub jällegi kõrgete sageduste langemine. Eelvõimendi sisaldab ka tundlikuse nuppu, millega on võimalik tahtlikult moonutust tekitada ja samuti mitmeribalisi tämbriregulaatoreid.
Lõppvõimendi-järgneb eelvõimendile. Sisaldab tavaliselt helitugevus regulaatorit. Kõige paremaks peetakse muidugi lampvõimendeid, kuna need tekitavad pehme moonutuse, mis on kõrvale meeldiv kuulata. Samuti tekitab lampvõimendi sama võimsuse juures valjema heli kui pooljuhtvõimendi. Seda just moonutuste arvelt, mis lambi puhul ei häiri niipalju võrreldes transistor või mikroskeem võimenditega.
Valjuhääldi-jällegi väga oluline komponent kitarri heli tekitamisel. Nimelt tema erinevus tavalisest hi-fi kõlarites olevates valjuhäälditest on just see, et ta sageduskäik pole lineaarne. Nii annab ta omapoolset kõlavärvingut kitarrile juurde. Nii nagu akustilise kitarri puhul on kõlakast heli edastamise juures väga oluliseks komponendiks, on el. kitarri puhul selleks valjuhääldi. Väga oluline el. kitarri valjuhääldi puhul, et ta lõikaks kõrged sagedused ära peale 4-5 kHZ. Kui kasutada kitarrivõimendis lairiba valjuhääldit, muutuks draiviplokid ja ka kitarrivõimendi enda moonutus väga ebameeldivaks. Kaoks ära konkreetsus, tekiks "mesilase" heli. Kitarrivõimendi saavutab hea kõla alles siis kui on üle poole võimsusest peale keeratud, nii et lõppvõimendi ja valjuhääldi juba kergelt moonutavad. Sellest tulenevalt võetaksegi kitarrivõimendi heli reeglina mikrofoniga, mitte juhtmega liiniväljundist.
Kui nüüd on vajadus siiski mängida kitarri otse pulti (või minupoolest kasvõi läbi muusikakeskuse), oleks soovitav kasutada kitarrivõimendi simulaatorit. Neid sisaldavad ka peaaegu kõik kitarri multiefektorid või kui soovitakse analooglülitusi, siis on ka need olemas. Üheks tuntumaks on firma Tech 21 poolt toodetavad sans ampid. Kes aga ei raatsi 3-5 tuhandet kulutada, võib osta Behringeri GDI21, mis on sisuliselt sans amp gt2 koopia, aga ei maksa mitte 3500-, nagu originaal, vaid 800- krooni ümbruses.
Järgnevalt üritangi lühidalt kirjeldada, kuidas el kitarri kõla saavutatakse.
Selleks on siis 2 olulist komponenti- Kitarr ise (puit, helipead ja muu raud) ning kitarri poolt tekitatud heli kadudeta edastaja ehk siis võimendit. Eeldame praegu, et kitarr on ühendatud otse võimendiga, heliefektid on eraldi teema. Kitarrivõimendi koosneb lihtsustatult 3-st plokist: eelvõimendi, lõppvõimendi ja valjuhääldi. Vaatame neid eraldi:
Eelvõimendi- kõige suurem erinevus tavalisest laiatarbe võimendist on suur sisendtakistus ja väike sisendmahtuvus. See on tarvilik selleks, et elektrikitarri pasiivhelipea signaal anda võimalikult väikeste kadudega edasi. Kitarri eelvõimendi sisendtakistus peab olema vähemalt 1 megaoom. Kui kasutada väiksema sisendtakistusega eelvõimendit, muutub helipea hüvetegur madalaks, resonantsid kaovad ära, mis avaldub helis siis kõrgete helide langemisega, heli muutub tuhmiks ja isikupäratuks. Antud juhtumil võivad väga kallis kitarr ja väga odav kitarr kõlada ühtviisi halvasti. Ehk siis eelvõimendi on kõige olulisem lüli, et anda edasi kõik kitarri konstruktsioonist ja puidu omadustest tulenevad nüansid. Samuti tuleb väga suurt tähelepanu pöörata kitarrikaablile, et see oleks võimalikut väikese mahtuvusega, muidu toimub jällegi kõrgete sageduste langemine. Eelvõimendi sisaldab ka tundlikuse nuppu, millega on võimalik tahtlikult moonutust tekitada ja samuti mitmeribalisi tämbriregulaatoreid.
Lõppvõimendi-järgneb eelvõimendile. Sisaldab tavaliselt helitugevus regulaatorit. Kõige paremaks peetakse muidugi lampvõimendeid, kuna need tekitavad pehme moonutuse, mis on kõrvale meeldiv kuulata. Samuti tekitab lampvõimendi sama võimsuse juures valjema heli kui pooljuhtvõimendi. Seda just moonutuste arvelt, mis lambi puhul ei häiri niipalju võrreldes transistor või mikroskeem võimenditega.
Valjuhääldi-jällegi väga oluline komponent kitarri heli tekitamisel. Nimelt tema erinevus tavalisest hi-fi kõlarites olevates valjuhäälditest on just see, et ta sageduskäik pole lineaarne. Nii annab ta omapoolset kõlavärvingut kitarrile juurde. Nii nagu akustilise kitarri puhul on kõlakast heli edastamise juures väga oluliseks komponendiks, on el. kitarri puhul selleks valjuhääldi. Väga oluline el. kitarri valjuhääldi puhul, et ta lõikaks kõrged sagedused ära peale 4-5 kHZ. Kui kasutada kitarrivõimendis lairiba valjuhääldit, muutuks draiviplokid ja ka kitarrivõimendi enda moonutus väga ebameeldivaks. Kaoks ära konkreetsus, tekiks "mesilase" heli. Kitarrivõimendi saavutab hea kõla alles siis kui on üle poole võimsusest peale keeratud, nii et lõppvõimendi ja valjuhääldi juba kergelt moonutavad. Sellest tulenevalt võetaksegi kitarrivõimendi heli reeglina mikrofoniga, mitte juhtmega liiniväljundist.
Kui nüüd on vajadus siiski mängida kitarri otse pulti (või minupoolest kasvõi läbi muusikakeskuse), oleks soovitav kasutada kitarrivõimendi simulaatorit. Neid sisaldavad ka peaaegu kõik kitarri multiefektorid või kui soovitakse analooglülitusi, siis on ka need olemas. Üheks tuntumaks on firma Tech 21 poolt toodetavad sans ampid. Kes aga ei raatsi 3-5 tuhandet kulutada, võib osta Behringeri GDI21, mis on sisuliselt sans amp gt2 koopia, aga ei maksa mitte 3500-, nagu originaal, vaid 800- krooni ümbruses.
Mis tähendab- " Sellest tulenevalt võetaksegi kitarrivõimendi heli reeglina mikrofoniga, mitte juhtmega liiniväljundist." ? Pannakse mikker kidravõimu valjuka ette ja lastakse pulti? Või kuidas..?
Oskad sa äkki anda soovitusi, kuidas meelitada kastist (võim koos valjukaga) välja võimalikult normaalne saund. Mis järjekorras nuppe keerata, millest juhinduda, jne.. Ja basskitarri kohta tahaks ka sama asja teada. Nimelt on mingi odava otsa Laney kast ja seal on paras ports nuppe küljes compression, gain, bassid, kaks keskmist, kõrged ja volume. Mis vahe on gain'il ja volume'il? Või ei saagi nii armetust krapist midagi normaalset kätte..
Oskad sa äkki anda soovitusi, kuidas meelitada kastist (võim koos valjukaga) välja võimalikult normaalne saund. Mis järjekorras nuppe keerata, millest juhinduda, jne.. Ja basskitarri kohta tahaks ka sama asja teada. Nimelt on mingi odava otsa Laney kast ja seal on paras ports nuppe küljes compression, gain, bassid, kaks keskmist, kõrged ja volume. Mis vahe on gain'il ja volume'il? Või ei saagi nii armetust krapist midagi normaalset kätte..
samas ei ole ma isiklikult veel kohanud universaalset kitarriboxi ehk -võimendit. On küll neid kirjade järgi, et mängivad nii jazzu kui metalli, aga tegelikkuses ei saa nad kummagagi korralikult hakkama. Siiski, kui on kange himu endale ikkagi box soetada, siis peaks selgeks tegema mis stiili viljeletakse ja sellele vastavalt ka boxi kuskilt poest välja õngitsema. Olen ise näinud väga kalleid kabinette mis hea kitarriga ja väga heade effektitilinatega teeb täiesti kohutavat soundi ja vastupidiselt siis et suht odava otsa pill õigete lisadega teeb superhead häält. Nii et suures osas ikkagi boxi valikult tuleb proovida suht erinevaid isendeid.
Lavaoludes on suht levinud kitarrivõimendeid pulti mikrofonidega võtta, aga selle miinuseks on väikeste lavade puhul paljude mikrofonide kogunm suht väikeses ruumiosas, mis kergesti tagasisidet, ehk siis vastikut vilet hakkab tekitama. Kui box omab line out väljundit, siis suure tõeneaosusega on see väljavõte enne lõppvõimendit, ehk siis ots, kus juba on eelvõimendatud ja moditud kitarriheli. Lavaoludes kannatab sealt vägagi hea heli läbi puldi PA otsa lasta. Igatahes mina kaldun arvama, et soudi puhtuse ja selguse osas oleks igasugused variandid katsetamist väärt.
Lavaoludes on suht levinud kitarrivõimendeid pulti mikrofonidega võtta, aga selle miinuseks on väikeste lavade puhul paljude mikrofonide kogunm suht väikeses ruumiosas, mis kergesti tagasisidet, ehk siis vastikut vilet hakkab tekitama. Kui box omab line out väljundit, siis suure tõeneaosusega on see väljavõte enne lõppvõimendit, ehk siis ots, kus juba on eelvõimendatud ja moditud kitarriheli. Lavaoludes kannatab sealt vägagi hea heli läbi puldi PA otsa lasta. Igatahes mina kaldun arvama, et soudi puhtuse ja selguse osas oleks igasugused variandid katsetamist väärt.
Mikrofon pannakse valjuhääldi ette. Tihti kasutatakse selleks shure 57-t. Kui panna mikrofon väljuhääldi keskele, tuleb kõrgeid rohkem, kui membraani ääre poole, tuleb kõrgeid vähem. Ise pooldan membraani ääre poole panekut, kuna kidravõimendist heli keeramisel pole kõrv ka tavaliselt valjuhääldi keskel vaid ikkagi eemal ja tsentrist kõrval.jeekim kirjutas:Mis tähendab- " Sellest tulenevalt võetaksegi kitarrivõimendi heli reeglina mikrofoniga, mitte juhtmega liiniväljundist." ? Pannakse mikker kidravõimu valjuka ette ja lastakse pulti? Või kuidas..?
Nuppude sättimise koha pealt meeldis mulle Snowy White vastus analoogsele küsimusele, et kuidas ta nii hea soundi saab- lihtsalt keeran nuppe, kuni tuleb soovitud sound. copy paste: I have no idea, I just fiddle with the controls until I like what I hear..... http://www.snowywhitefanclub.org/SWFC.htm
Mis liiniväljundist juhtmega võtmisesse puutub, siis emuleeritud väljundi puudumisel soovitan sinna panna speaker simulaatori, näit red box pro, mida ka Ain Varts kiitis http://www.amptone.com/hkredbox.htm
Re:
Nonii, avastasin alles praegu, et see küsimus oli vastamata jäänud. Gain on sisendastme tundlikkus. Näiteks helipuldi puhul on gain vajalik selleks, et saaks kasutada erineva tugevusega signaali allikaid. Nõrgema signaali puhul lisatakse gaini, tugevama puhul võetakse maha, vastasel juhul tekiks moonutused. Kitarri võimendi puhul saab gaini lisades võimendi eelastme tahtlikult ajada moonutusse ilma, et peaks heli väga valjuks keerama. Volume on mõeldud heli tugevuse reguleerimiseks. Kui tahad saada maksimaalset tugevust minimaalse moonutusega, siis volume põhja ja gain minimaalseks. Kui tahadki moonutust kitarrivõimendil, siis keera gain sobiva moonutuseni ja volume nupuga vali sobiv tugevus. Tõsi, kitarri võimendi annab meeldivama moonutuse kui lõppaste ja valjuhääldi ka moonutavad. See eeldab ka volume peale keeramist. Siin peab arvestama aga tõsiasjaga, et heli võib minna väga valjuks (mõtle naabrite, bändikaaslaste ja oma kõrvade peale )jeekim kirjutas: Mis vahe on gain'il ja volume'il? Või ei saagi nii armetust krapist midagi normaalset kätte..
Re: Elektrikitarri võimendid
Ok, algne artikkel käis elektrikitarri kohta, aga kuidas on lugu akustilise kitarriga, millel on helipea (pieso) ja miskine eelvõim juba sisse ehitatud? Kas selle kohta kehtib sama jutt (otse pulti mängimine)?
Re: Elektrikitarri võimendid
Mina saan asjast nii aru, et kui piezokaga kidral on eelvõim sees, siis on igati paslik pill otse pulti ühendada. Ma olen läbi aegade kasutanud efekti mõttes igasuguseid vaheplokke ja eelvõime ka, aga otse pulti signaal on enamasti siiski kõige parem. Mida lühem teekond, seda vähem sound degradeerub.