Erilised on stuudiomonitorid selle poolest, et need on ehitatud olema võimalikult "sirge" sagedusribaga, ehk siis n.ö ausad. Kui suvaline koduseks kasutamiseks mõeldud hi-fi kõlar "parandab" soundi - tõstab madalaid ja kõrgeid sagedusi ning ühtlasi ka kompresseerib signaali, siis stuudiomonitorid on palju neutraalsemad. Võiks isegi öelda, et läbi stuudiomonitoride on muusikat ebamugav kuulata, sest see kõlab kuivalt ja steriilselt. Aga see on hädavajalik, sest ainult nii on miksimisel täpselt kuulda loo kõik aspektid ja detailid. Kuidas saaks näiteks muidu hinnata, kui palju panna kompressiooni, kui kõlar juba ise kompresseerib?
Sõna nearfield annab märku sellest, et kuulaja asub monitoridele tavaliselt küllalt lähedal, näiteks ainult meetri kaugusel. Selline küllalt lähedal asumine tagab selle, et helitugevus ei pea olema suur, mis omakorda tagab selle, et sinu musa peegeldub vähem tagasi ruumi seintelt, mis jälle omakorda tagab selle, et tekib vähem miksimist segavaid sagedusi ja moonutusi. Taaskord erinevus tavaliste kõlaritega - need on enamasti ehitatud kaugemalt kuulamiseks ja õige sound koondub ehk alles toa keskele. Korraliku soundi saamiseks pead tugevust lisama aga siis hakkab juba terve tuba kaasa mängima. Kas sinu tuba on spetsiaalselt summutatud? Ega ole ju! Lagi, põrand, kapp, riiul - kõik kõlavad kaasa ja moonutavad tõde. Stuudiomonitoride puhul oled aga sisuliselt peadpidi nende vahel ja ruumikõla on küllalt vähesegav.
Siit tekib aga küsimus, miks ei saa miksida kõrvaklappidega? Aga sellepärast ei saa, et sa miksid ju musa ikka peamiselt inimestele, kes kuulavad seda mitte klappidest vaid kaugemalt. Helipilt läbi kõlarite ja klappide erineb suuresti, eriti näiteks stereo panoraami osas. Kui läbi kõlarite kuulates jõuab signaal MÕLEMAST kõlarist MÕLEMASSE kõrva, siis klappide puhul on signaalid eraldatud ja see kõlab hoopis teisiti. Sama ka sagedustega - füüsiliselt peaga ühenduses olev kõrvaklapp annab hoopis teisi sagedusi, kui eemal kõlav kõlarite paar. Ehk moraal - kõrvaklapid on head selleks, et kuulata detailselt materjal üle, kas ehk pole kusagil mõnd apsu, aga miksitakse-masterdatakse ikka läbi monitoride.
Teine mõte, mis ehk tekkida võib, on selline - kui minu musa kuulavad inimesed nagunii läbi "tavaliste" kõlarite, kas siis ei peaks miksima ka läbi tavaliste kõlarite? Mõttekäik on õige, aga vastus on siiski teine - stuudiomonitoride kasutamise puhul on väga oluline õppida oma monitore tundma, harjutada kõrva nende kõlaga. Õppida kuulma, mis moodi peab musa kõlama läbi sinu monitoride, et see kõlaks hästi ka läbi "sanga", boomboxi, ööklubi PA, autos jne. Siit taas moraal - nagunii tuleb ühe loo miksimise juures kontrolli mõttes läbi proovida kõik võimalikud erinevad kuulamistingimused, aga põhitöö käib ikka läbi stuudiomonitoride. Ainult need on piisavalt neutraalsed, et iga muudatus, mida sa oma musaga teed, kohe ka ÕIGESTI kuulda oleks. Kui palju midagi teha, see oskus tuleb alles koos kogemustega.
Stuudiomonitoride vajalikkust on rõhutatud pea kõikjal, kus aga miksimisest juttu on. Pidasin ka ise varem spets monitoride omamist liigseks luksuseks. Need on ju suhteliselt kallid asjad. Aga kui on ikka soov musaprodutsiooniga tõsisemalt tegeleda, siis varem või hiljem tuleb stuudiomonitorid ikka osta. Pääsu pole
Mina valisin endale M-Audio BX-5 http://www.m-audio.com/products/en_us/BX5-main.html. Esiteks pole need nii väga hirmus kallid, teiseks said need ühes ajakirja "Future Music" monitoride testis küllalt kõrge hinnangu osaliseks. Kolmandaks on need aktiivmonitorid, ehk siis ühendad need kohe arvuti väljundisse. Nii nagu aktiivmonitoride puhul ikka, on kõrgete ja madalate jaoks eraldi võimendi. Lisaks on veel rida sagedusfiltreid, et neid monitore paremeni sinu vajaduste ja ruumiga sobitada. Cool!
