Mõni aeg tagasi jäi aga mulle silma üks artikkel portaalis Novaator, kus oli talisuplusest, ja karastamisest üldisemalt, lähemalt juttu. Ja see jutt miskipärast haakus minuga. Ju oli sobilik hetk.
Asi selles, et eks aasta lõikes ikka juhtub mõned korrad, et korjad endale külge köha ja nohu, või lihtsalt külmetad. Ja kuna hääl on see, mis minu puhul kõige suurema koormusega töötab, siis lööb see viirus või külmetus alati esimesena just sinna. Mõnel aastal olen pääsenud kergemalt, mõnel aga olen mitu nädalat jutti rajalt maas olnud. Pole üldse hea.
Olen mässanud küüslauguga, teinud erinevaid aure, ostnud apteegist igasuguseid asju ja neist on abi ka olnud, aga kõik see on ju pigem tagajärgedega tegelemine. Ja haigus teadupärast ju tuleb hobustega, läheb aga härgadega.
No vot, lugesin seda Novaatori artiklit ja tekkiski idee, et miks mitte proovida. Aga kuna kusagilt mingi jää-augu otsimine või spetsell järve äärde sõitmine ei tundunud mulle eriti ahvatlev ja kraanist tuleb külma vett ju piisavalt, siis otsustasin minna lihtsamat teed ning hakata võtma külmi dušše. Enamvähem ju ikka iga päev käid korra dušši all, asi ta siis kümblust külma veega lõpetada pole.
Alustada oli ikka kohutav

Aga ikka jätkasin ja hämmastav, kui kiiresti organism õpib. Juba neljandal-viiendal korral polnud šokk enam nii suur ning mõne aja möödudes muutus asi hoopis nauditavaks - hakkasin meelega eelnevalt vett veel kuumemaks keerama, et kontrast oleks ägedam.
Mis sellest kõigest ka kasu on? Ei oska öelda, see periood pole mul olnud millegi kindlalt väitmiseks piisavalt pikk. Aga tõesti, nende paari-kolme kuu jooksul on mu lähikonnast üle käinud päris mitu haiguspuhku, kus inimesed mitme kaupa palavikuga maas ja minust on see mööda läinud. Võibolla juhus? Eks siis näis.