Sellesse ritta kuuluvad ka Sony MDR-7506 kõrvaklapid.
Mul on aegade jooksul kasutada olnud päris mitu erinevat kõrvaklappi ja hetkelgi on käeulatuses -
1. Sennheiser HD 25-1 II ( väga korralikult ehitatud klapid, aga pisut liiga Hi-Fi karakteriga ja soundi "kaunistavad", muusika kuulamiseks väga head! ),
2. Beyerdynamic DT 770M ( samuti füüsiliselt väga korralikud, soundilt aga üsna tuhmid ja bassised )
3. Beyerdynamic DT 1350 ( kuiva soundiga ja bassivaesed, üldse üsna imelikud klapid ja ma ei saa aru, kellele ja milleks nad loodud on )
Kuna ükski neist pole stuudiotööks just kõige sobilikum, sai mindud n.ö massiga kaasa ja soetatud Sony MDR-7506. Olgem ausad, määravaks sai ka üks artikkel ajakirjas "Tehnikamaailm", kus Glen Pilvre neid klappe soovitas ja selle mehe arvamust ma hindan.
Mida siis öelda?
Esiteks, spiraal-juhe on üsna vedel ja venib kergesti. Mitte, et see ise-enesest mingi pahe oleks, aga tavaliselt on sellised juhtmed natuke jäigemad. Klapid ise on aga küll 5+ konstruktsiooniga - korralikud metallist hinged, sanga sees on lehtvedru, detailid on kruvidega kinnitatud jne. Klapid käivad ka üsna väikseks kokku, nagu pildilt näha ja need klapid on peas väga-väga mugavad - ei pressi liigselt kõrvadele ja on kerge kaaluga! Kindlalt kõige mugavamad nendest klappidest, mida olen omanud. Tõsi, summutus ümbruskonnast pole nii efektiivne, kui näiteks Beyer DT 770M-l, aga viimased on ju ka spets trummari-klapid.
Sound?
Ma täitsa mõistan, mida Pilvre mõtles selle all, et neid klappe saab teatud määral kasutada stuudiomonitoride asemel. Sound on meeldivalt tasakaalus, kõike on parajalt, midagi pole palju ja miski pole ka peidus. Ja sellel on väga praktiline väärtus, näiteks lasin nende klappidega mõned oma kõrtsifonod kokku selliselt, et oli paras ja hea. Hiljem keikkal kuulasin, oligi paras ja hea!
Kui miski on tootmises juba ligi 40 aastat, on sel oma põhjus.