Mina olen kõrtsifonode tegemisel enda jaoks selgeks mõelnud selle, et sound, mis toimib hästi kusagil stuudiotingimustes või kodus elutoas kuulates, ei pruugi laval nii hästi toimida. Põhjus selles, et kodukuulajal on reeglina siiski päris head tingimused - puudub liigne taustalärm, saab rahulikult muusikale keskenduda ja kodused audiosüsteemid on tavaliselt ka päris mõistliku helikvaliteediga. Rääkimata siis kõrvaklappidega kuulamisest. Bändid aga esinevad ruumides, kus akustika on sageli kõike muud kui ideaalne ja rahvas tekitab omakorda lisamüra. Lisaks sellele ei pruugi keskmise kõrtsibändi helivõimendus sugugi mitte kõige ideaalsem olla ja/või ideaalselt paika keeratud.
Sellest johtuvalt olen ma püüdnud oma fonode sounde valides jälgida järgmisi põhimõtteid -
1. Pigem vähem reverbi, kui väga "wet". Saal kõmiseb nagunii kaasa.
2. Pigem teravam ja konkreetsem sound, kui väga pehme ja kõrvasõbralik.
3. Pigem vähem sounde korraga ja tühjem aranzheering, kui palju pille korraga.
Kust neid häid sounde saada?
On üsna levinud seisukoht, et riistvaralised sündid ja soundimoodulid toimivad laval paremeni, kui nende tarkvaralised kolleegid. Ma olen selle peale palju mõelnud ja arvan asjast nii - see legend peab paika, aga see pole kogu tõde. Arvamus, et riistvaralised sündid soundivad paremeni, on tänaseks päevaks natuke iganenud. Vanasti tõesti olid sündid suhteliselt suletud süsteemid, kasutajatel ei olnud palju võimalusi oma pilli hilisema kasutamise käigus soundiliselt täiendada-parendada. Seetõttu pidi pill juba vabrikust väljudes olema niivõrd hea ja balansis soundidega, et keegi seda üldse ostaks. See aga tähedas, et suurt hoolt ja vaeva panustati sämplite kvaliteeti ning puhtusse. Tänapäeval aga on süsteemid avatud ja tootja eeldab, et küll pilli iga kasutaja juba ise vaatab, kas ja mis talle meeldib. Ja kui ei meeldi, siis tehku ümber või tõmmaku üldse mingid päris oma soundid masinasse. Reaalselt tähendab see aga seda, et müüakse ebaühtlase soundipangaga pille ja üleüldse on tegu pigem poolfabrikaatidega, mida siis hilisemate softiuuendustega järele aidatakse. Kui aidatakse, sest ebapopulaarseid mudeleid ei vaevu ükski tootja kaua elus hoidma.
Sama häda küüsis aga vaevlevad ka tänapäevased softsämplerid. Uusi soundipanku ilmub igal nädalal müügile, aga reeglina tuleb alati arvestada, et tegu on "toorete soundidega" ja sämpleid üksikuna vaadeldes leiab neist palju parasiitsagedusi ja muud praaki. Kui sääraseid sounde kasutada näiteks stuudios mingi loo miksimisel, kus träkid on kõik eraldi lahti, siis saab need ebakõlad EQ-ga jooksvalt korrastada. Kui aga sündiga või fonoga lavale minna, ei hakka ju keegi üksikuid träkke mudima, reaalselt puudub selleks ka võimalus.
Ehk jutu mõte - sämplid tuleb omavahelise parema sobimise huvides juba enne fono kokkulaskmist puhastada. Nii nagu riistvaraliste süntide puhul vanasti tehti.
Mõni näide ka -
Siin Har-Baliga tehtud pildil on üks soundipoest ostetud snare-trummi sämpel. Nagu näha, on 200 Herzi juures üks vägagi domineeriv tipp. Kuula, kas leiad selle üles? http://www.vaikene.net/raen/musa/zenhiser_snare1.mp3
Sämplit üksikuna kuulates ei olegi asi teab mis hull, aga kui selline sämpel laadida trummikomplekti, siis see 200 Herzi juures resideeruv parasiitsagedus hakkab päris kindlasti enda alla matma osa kick-trummist, basskidrast ja varjutab ka sinu imekaunist lauluhäält, kui tegu on meeslauljaga. Rääkimata sellest, et 200 Herzi on üks väga paha sagedus, mis armastab igas ruumis jõudsalt kaasa kõmiseda.
Mina korjaks igal juhul seda siit vähemaks - vaata rohelist joont.
Kas just nii palju, nagu siin pildil, aga kuula, kas ikka veel kõmiseb? http://www.vaikene.net/raen/musa/zenhiser_snare2.mp3
Selliselt ülekäidud ja parasiitsagedustest puhastatud sämplid kõlavad märksa paremeni omavahel kokku ja fono üldpilt ei ole n.ö mudane. Arusaadav aga, et see on aeganõudev käsitöö ja ükski tootja ei viitsi sellega liigselt vaeva näha. Eriti, kui jutt on kaasaegsetest megasuurusega sämplipankadest. Seepärast minu arvates ei sobigi need megasoundid hästi kõrtsifonode tegemiseks - mina näiteks olen trummide jaoks koostanud väiksed pangad, kus iga klahvi all on vaid üks sämpel. Kuidas aga tagada, et säiluks mingisugunegi mitmekesisus ja et terve loo vältel korduv üks ja sama sämpel ajudele ei hakkaks … sellest kirjutan siin edaspidi. Kui viitsin
