Hakkasin ringi vaatama ning just tuli välja uus RME helikaart ADI-2 DAC. Uurisin ja kaalusin ja saigi see ära ostetud.
Selle karbi mõte on siis olla vahelüliks arvuti ja stuudiomonitoride vahel. Ühtlasi on see ka kõrvaklapi-võimendi. Olemas on nii tavaline kõrvaklapi-pesa, kui ka spets väljund kõrvamonitoride jaoks. Mõlemad pesad tunnevad kohe ära, kui neisse pistik lükata, kusjuures, viimatine volüümi asend on mõlemal kenasti meeles. Ühtlasi läheb LINE OUT automaatselt "mute" peale, kui kasutad kõrvaklappe.
Eraldi peaks selle karbi puhul rääkima VOLUME nupust. Stuuditöös on ju asjade kuulamine erinevatel helivaljustel väga oluline. Tavalise analoog-potekaga on aga probleem, et see ei ole mitte igas nupu asendis võrdselt kvaliteetse heliga. Ning analoog-potekas kipub ajajooksul ära kuluma ning ragisema.
Digi-potekas on ühtlasem ja kulumiskindel, aga sellel on ka oma miinus - nivoo vähendamisega väheneb ka bittide arv ja see tõmbab kohe ka soundi kvaliteedi alla. Tüüpiline oli mul näiteks Apogee Duet helikaardiga, et teatud nivooni oli sound veel talutav, aga veel vaiksemaks keerates lisandus üha rohkem moonutusi.
RME ADI-2'e puhul aga ükskõik mis poteka asendis on resolutsioon maksimaalne. RME kirjutab pikalt, kuidas see tehniliselt lahendatud on. Ja see on suur pluss, saad kuulata täpselt nii valjult või vaikselt, kui tahad - sound on alati selge ja konkreetne, kanalid perfektselt balansis.
Kuna see karp on eelkõige mõeldud Hi-Fi melomaanidele, siis loomulikult on siin olemas digitaalne ekvalaiser, "loudness" funktsioon ( vaiksemalt mängides tõstetakse basse-kõrgeid ) ja "crossfeed" funktsioon ( emuleerib kõrvaklappidega kuulates kõlaritest kuulamist ). Mina neid ei vaja ega pole neid ka proovinud.
Põhiline on aga, et RME rõhutab - siin on kõik nii kvaliteetne, kui üldse olla saab ja mul pole põhjust selles kahelda. Kõrv harjub muidugi ruttu, aga esimestel päevadel jäi ikka suu lahti, kui puhas ja detailne on heli.
Aga on ka omad nüansid, mida enne ostu tasub kaaluda. Et ADI-2 pole mitte täisväärtuslik helikaart, vaid eelkõige vaid D-A konverter, näitab see, et siin pole mikrofoni- ega liinisisendeid. Küll on aga olemas SPDIF digisisendid, nii optiline, kui coaxiaalne.
Ja viimane on minu puhul vajalik, sest selle kaudu saan ma kenasti arvutisse võetud signaali oma Roland INTEGRA-7 soundimoodulist. RME tunneb kohe ära, kui Roland on tal küljes ja võtab automaatselt õige sample rate'i.
Füüsiliselt on kõik soliidne, karp on oma jalgadel hea paraja kõrgusega, et nuppudele ligi pääseda. Volume potekas ( mis on oma olemuselt digitaalne kontroller ) käib "klõpsudega", iga "klõps" on pool dB. Aga, ja see on väga äge funkstioon - kui keerad kiiremeni, siis hüppab korraga rohkem detsibelle.
Igati praktiline on ka pult, millega saab menüüdes ekslemise asemel mugavalt sulle vajalikke funktsioone sisse-välja lülitada. Näiteks "mono", "mute" jne. Puldi nuppe saab ka ise programmeerida.
Mida kokkuvõtteks öelda? Ma olen üks jube vinguja, aga siin ei oska ma küll ühtegi puudust leida. See on stuudios tõesti üks ütlemata kvaliteetne ja asjalik asi. Kui muusikat teha vaid virtuaalsete pillidega, siis pole ju sisendeid tarvis, küll aga on kvaliteetne väljund kuulamisel alati hädavajalik.
Windowsi jaoks on spets RME draiverid, Mac ja iPad töötavad lihtsalt nii, et lükkad USB kaabli taha ja ongi asi küljes.