ZT Amplifiers on Ameerikas Californias pesitsev firma, mis 2008 aastast alates ehitab kitarrivõimendeid. Ja mitte tavalisi, vaid selliseid, mis on võimalikult kompaktsed ja pisikesed, seejuures aga piisavalt võimsad, et välja vedada ka live-trummariga bändid. Seega siis mitte pelgalt kodused harjutusvõimud, vaid täisväärtuslikud live-riistad. Selline on vähemalt reklaamjutt ja üldiselt, kui netist arvamusi lugeda, siis tundub, et see reklaamjutt peab suuresti ka reaalses elus paika - need pisikesed combod suudavad tõesti põrgulärmi tekitada.
ZT "Lunchbox" on oma 6,5 tollise valjukaga n.ö "keskmine vend" selles perekonnas ja temast tegelikult kogu seeria ka algas. Pere suurim liige on "The Club" ( 12 tolli valjukas ) ja väikseim on "The Junior" ( 5 tolli valjukas, 12V toide )
"Lunchbox" on tõesti umbes "lõunasöögi karbi" suurune, aga esmamuljel pisut raskem, kui käsi ootaks - 4,3 kg. Liimpuidust korpus on tihe ja tugev, midagi ei vibreeri ega loksu. Esipoole alumiiniumist võre saab koos raamiga mugavasti eemaldada, kui on soovi, et valjukas sheffilt paista oleks. Tagakülg on alumiiniumist ja see läheb mängu ajal kuumaks, kuna toimib ka radiaatorina. Olgu siiski lisatud, et näiteks praegu nende ridade kirjutamise ajal, kui õues on 30+ soojakraadi ja "Lunchbox" seisab toas mu kõrval jõude, on tagakülg vaid mõõdukalt soe. Küllap läheks aga kuumemaks, kui võim valu saaks.
Tagaküljelt võib siis leida toitepistiku, ON/OFF nupu, lisavaljuka pesa ( 8 Ohmi miinimum ja võib töötada sisemise valjukaga koos ), sisemise valjuka väljalülitamise nupu ( kui on soov näiteks ainult lisavaljukat kasutada ), Aux Input pesa ( näiteks MP3-e mängija jaoks ) ja emuleeritud soundiga kõrvaklapi väljundi koos vastava volume potekaga. Olgu lisatud, et kõrvaklapi väljund on stereo, kuigi signaal ise on mono. Ehk siis, kui tahta sealt signaali näiteks pulti saata, peaks selleks meisterdama vastava stereopistikuga kaabli, millel pistiku "ring" on kasutamata jäetud. Tõsi, manuaal ei ütle selle kohta midagi, aga mulle endale tundub, et kanaleid monopulgaga omavahel lühisesse lasta poleks hea idee.
Tagaküljel on ka väike sangake, mis kaitseb volume potekat.
Pealmisel küljel on kitarri sisend, gain-potekas, volume-potekas ja tone-potekas. Viimane siis on, nagu sellised ikka - vasakule keerates muutub sound tuhmimaks, paremale keerates aga teravamaks.
Veel on siin ambience-potekas. Seda peale keerates lisandub teatav ruumiheli, mis emuleerib tagant avatud kidracombot. Mõõdukalt kasutades on see päris huvitava soundiga, aga põhja keerates mängiks nagu vannitoas.
Rääkides sisust, siis signaali ahel näeb välja selline, et eelvõimendi on analoog, edasi läheb asi digitaalseks ja selles etapis toimub nii tooni, "ambience" kui ka dünaamiline protsessing. Võimsusvõimendi osa on aga taas analoogis.
Mida siis vahekokkuvõtteks öelda?
Üldiselt rõhub ZT Amplifiers profikasutajate peale ja kiitvaid sõnu leidub hulganisti.
Minu esimeste päevade muljed on sellised, et sound on tõesti täitsa kidravõimu moodi ja ka kärin pole üldse mitte kõrva kriipiv, clean-sound on mõnusalt "põrkav" ja soe. Tõsi, päris metal-kärinat siit ilma lisapedaalideta kätte ei saa. Mis aga peamine, kuigi see pisike valjukas ei anna mingit megabassi, on sound meeldivalt tasakaalus ja midagi puudu küll pole.
Aga norimist on ka. Esiteks, kuigi ZT on Ameerika firma ja seal toimub ka kogu arendus, tehakse asjad reaalselt valmis Hiinas. Selle loeb, muide, välja vaid pappkasti pealt.
Ja seda hiina hõngu on siin natuke tunda - näiteks, potekad on pisut liiga kerge käiguga. Mitte, et midagi juba uuena ragiseks, aga kui ikka kogemata sõrmega vastu minnes setung paigast liigub, on minu arvates käik liiga lohvka. Lisaks ulatuvad potekad oma süvendist välja ning kandesangast haarates käivad näpud vastu potekaid.
Liiga soliidsena ei mõju ka plastmassist sang ise.
Ei meeldi mulle ka see, et võimendit väljalülitades kostab valjukast üsna häiriv "kolksuv" heli. ZT ise väidab, et see on normaalne ja pigem näitab, kui "suur on selle võimendi tegelik võimsus". Bla-bla-bla, ütlen selle peale mina - korralikud asjad ei paugu väljalülitades.
Omajagu on kuulda ka sahinat, ka siis, kui volume nulli keerata. Selle õigustuseks ütleb ZT, et nad võinuks sahinad välja filtreerida, aga see söönuks ka soundi ära. Ju see siis nii on ja ega seda sahinat peomöllus nagunii kuulda pole ka.
Kokkuvõtteks, ma pole veel suutnud otsustada, kas "Lunchbox" mulle meeldib või mitte.
Mõned audio demod ka, mängitud Guild semiakustilise kidraga. Tone-potekas on keskasendis ja gaini natuke üle poole.
Mikriga võetud - http://www.vaikene.net/raen/musa/ZT_Amp_mic.mp3
Simu out - http://www.vaikene.net/raen/musa/ZT_Amp_sim.mp3