Juhtus nii, et käisin siin mõni aeg tagasi Tartus "Ülejõe Kohvikus" mängul ja kuna seal baaridaam on venelanna ja vene värki peetakse seal üldse vb rohkem au sees, kui mõnes teises kohas, siis tiksus enne pidu taustaks Russkoje Radio. Panin oma pille üles ja poole kõrvaga kuulasin õhtust muusikavalikut. Hea valik oli ja mulle tegelikult vene lood väga meeldivad, mõnusad tantsulised ja pole seda hala ja nuttu, mida kahjuks eesti asjades mõni kord kohtab. Korraga aga tuli üks lugu, mis pani kohe kõrvu kikitama, eriti refrääni osa. Ja jäigi kummitama. Peale mängu läksin koju ja hakkasin netist otsima, et huvitav, mis lugu see selline oli? Ega mul mingit infot muud polnudki, kui see refräänis korduv fraas "Marina, Marina, Marina moja". Aga Google on ikka võimas värk, teate isegi, ja kui õigeid küsimusi küsida, saab kõigele vastuse. Sain ka teksti ja püüdsin seda tõlkida niivõrd originaali lähedaselt, kui seda mu oskused võimaldasid. Kidrad jm värgi tegin mul kodus, aga vokaali tarbeks sai Enari garaazhi üles pandud mobiilne helistuudio ( väga hea akustikaga garaazh, muide!
). Priit Sootla lihvis lõpp-produkti ilusaks.