Kui pillimeestest rääkida, siis nii, nagu on kõrge kuntsi tegijaid, on ka lihtsaid sülditreialeid. Igale leidub oma ja kõike saab võtta ning teha suure mõnu ja naudinguga. Aga paratamatult tuleb pettumus mängu, kui lähed suurt kuntsi nautima, eest leiad aga selle va lihtsa süldimuusiku …
Kahjuks just nii juhtus minuga "Prometheuse" vaatamisel. Filmi idee ja haare on väga kõrge lennuga - leida inimkonna läte ja puha. Kahjuks aga taandub see katse lõpuks ikka labaseks "pimedas-koopas-passib-sind-limane-koll"-filmiks. Ma olen tegelikult suur ulmekate ja kosmosefilmide austaja, limaste kollide vastu pole mul ka mitte midagi, samuti ei eelda ma, et kõikidele mu küsimustele filmi lõpus vastused kandikul kätte tuuakse, aga ma ootan, et tegelased käituksid natukenegi loogiliselt ja sündmuste toimumisel oleks mingigi põhjus-tagajärg loogika. "Prometheuses" domineerib aga tavaline odava õuduka skeem - a la kõik teavad, et metsas luurab kuri maniakk, aga chikk vaatab ikka, et ilus kuupaisteline öö, läheks õige ihuüksi puude vahele jalutama … Ja vaatajad saalis hoiavad päid kinni - kuhu sa idioot ometi lähed!?
Filmi tühisust näitab ilmekalt kasvõi koht, kus inimesed oma kosmoselaevaga kamikadzet teevad ja piloodid omavahel arutavad, et "einoh, kihlveo oled sa mulle ikka võlksi" ja teine vastab umbes, et "oh, küll me teises elus arveldame". Ma ei väida, et sellised stseenid peaks rohkete pisarate ja dramaatika saatel käima, aga sellisel kujul oli see ka väga kohatu.
Lõpukaader, kus koll kõhust välja ronib ja hambaid laksutab on aga lihtsalt nii "kohustuslik õuduka lõpp" ja labane klishee, et täitsa piinlik hakkab.
Kokkuvõtteks - vett sogaseks keerutada oskab igaüks, lõpuks aga otsad efektselt taas kokku siduda suudab ainult hea film. "Prometheus" seda ei suuda ega tee.
PS. Visuaalselt on kõik väga vinge! Aga milline film seda tänapäeval poleks?
