Kui muusikatehnilistes foorumites üle ilma ringi vaadata, siis on üsna levinud arvamus, et Mackie pole juba mõnda aega see "vana hea USA mikserpuldi-tootja", keda me teame möödunud aegadest. Tootmine on Hiinas ja kvaliteedikontroll üsna kahtlane. Lisaks veel see, et Mackie pidavat ise välja töötama ainult mikserpulte , ülejäänud tootegrupid, näiteks kõlarid, on kõik sisseostetud tehnoloogiad ja Mackie vaid turustab neid oma nime all. Ehk kokkuvõtteks - Mackie, kui kaubamärk on üsna alla käinud ja tänapäeval pigem kusagil Behringeriga ühes liigas.
Mina ei oska neid müüte ei kinnitada, ega ümber lükata, aga omad negatiivsed Mackie-kogemused mul tõesti viimastest aastatest on, ja kogemused just detailide kehva kvaliteedi osas.
Sellest hoolimata on mul teatav sümpaatia Mackie pultide vastu. Võibolla tugineb see aegadele, kui sai paari selle firma pulti kasutatud ja need olid tõesti omal ajal väga korralikud asjad.
Aga see pole ka mitte AINULT nostalgia - kui vaadata lähemalt Mackie puldivalikut, siis leiab sealt jätkuvalt põnevaid ja funktsionaalseid isendeid. Nii ei olegi vast väga imestada, et kui ma siin jõudsin tõdemuseni, et peaks endale ühe mini-puldi soetama, siis oli just Mackie see, kelle peale liisk langes.
Selgituseks siis niipalju, et minul, kui ühe-mehe-bändil on väga harva reaalselt tarvis rohkem puldi kanaleid, kui kolme - need on vokaal, kidra ja fono. Õigem oleks isegi öelda, et ma ei vaja kunagi rohkem, kui kolme kanalit ja vabad kanalid tekitavad pigem olukorra, kus mõnel ühis-üritusel tuleb diskor, või mõni teine samalaadne tegelane ja avastab, et "oh, väga hea, sul on vabad augud, ma ühendan oma kola ka sinu pulti!"
Ja ma pole sellest üldse huvitatud.
Mackie 402-VLZ3 on selles osas üsna ideaalne -
siin on 2 mono-sisendit, 1 stereo-sisend ja TAPE INPUT. Ehk siis, reaalselt kokku neli sisendit. Välja lähevad MAIN OUT ja TAPE OUTPUT. Mõlemad istuvad MAIN MIX poteka järel ja on seega identsed, ise valid, kas parajasti on vaja RCA, või pulkadega väljundit. Ja koos saab neid ka muidugi kasutada. Kõrvaklapi-väljundil on oma volume-potekas ja, erinevalt paljudest teistest pultidest, on see MAIN MIX-ist täiesti sõltumatu. See mulle väga meeldib, sest ma monitoorin ennast livedel otse kõrvaklapiväljundist ja on üsna tüütu peale saalisoundi tugevuse muutmist kohe ka kõrvadesse mineva signaali volüümi muutma hakata.
Mono-sisenditel on Hi ja Low EQ ja siin on sarnaselt Allen & Heathi ZED puldile sagedused vastavalt 80 Hz ja 12 KHz. Minu arvates on need väga head valikud. Hea on ka LO-CUT filtri lõikekoht - 100 Hz.
Stereosisendil EQ-d pole ja puuduvad sellel puldil ka balansi potekad. Selle asemel on kahel mono-sisendil ühine nupp, mis sisselülitamisel suunab esimese mono-sisendi vasakusse ja teise mono-sisendi paremasse kanalisse. See on kasulik juhul, kui neisse ühendada üks stereo-signaal.
Mono-sisenditel on ka nupp, mis sisse-vajutades lubab sellesse sisendisse ühendada näiteks elektrikitarri.
Samadel kanalitel on pisike "over load" tuluke. Kusjuures, mulle meeldib selline väike punane "valvur" kanali juures märksa enam, kui meetod, kus paned gainid paika puldi indikaatorite järgi. Asi selles, et sageli pole pubimuusikul aega, ega võimalust enne livet rahulikult gaine sättida - hakkad aga külmalt pihta ja keerad töö käigus. Siis aga ei saa enam eraldi kanaleid indikaatoritesse saata ja seal asju vahtida, üksikut punast tulukest kanali juures aga märkad alati.
Veel on sellel puldil nupp ASSIGN TO MAIN - millega siis saab määrata, kas TAPE INPUT sisend läheb saali, või ainult kõrvaklappidesse. Ja muidugi on ka TAPE LEVEL potekas.
Ja olemas on ka fantoomtoide.
Ongi kõik! Pult on tõesti ülimalt lihtne ja lakooniline, keerukaid võimalusi see ei paku, aga kui need, mis on, rahuldavad sind, siis on see one-man-bandile üsna ideaalne pult.
Ma ei oska hinnata, millise kvaliteediga on elektroonika selle puldi sees, aga väline kooste tundub küll korralik. Kõik sisendid-väljundid tunnistavad nii balanseeritud-, kui balanseerimata pulk-pistikuid. RCA-d muidugi on tavalised, nagu nad ikka.
Potekad ei ole sellised, nagu Allen & Heathil, ehk siis ei tundu nii tugevad ja usaldusväärsed, aga need pole ka odavad ja lõdvad, nagu näiteks Behringeri või Alesise nupud. Mackie manuaalis on pikk jutt selle kohta, kuidas need potekad on tolmukindlad ja mis moel purunemise suhtes immuunsed. Ju nad siis on seda, ma veel õnneks proovinud pole.
Mulle juba vanast ajast on sümpaatne ja on seda siiani Mackie pultide loogika, et n.ö "unity gain" on volume-potekatel kella 12 peal. Võrdluseks - Yamaha asjadel on see kella 3 peal ja Allen & Heathil kella 2 peal.
See tähendab siis seda, et Mackie puldi puhul on volume-nupul veel palju detsibelle varuks, mida vajadusel juurde keerata, enne kui poteka teekonnal lõpp tuleb.
Kokkuvõtteks - Mackie 402-VLZ3 on sümpaatne pisike puldike ja suurem Allen & Heath võtab nüüd oma koha sisse mu kodustuudios!
