Viimasel ajal olen ma üha enam ja enam saanud kinnitust, et kui minna vaatama, või võtta koju vaatamiseks mõni n.ö päris film, siis võib see täitsa asjalikuks, vahel ka suisa suurepäraseks osutuda. Aga see ei pruugi üldse mitte alati nii olla ja leidub ikka täitsa kräppi ka, mille vaatamine on puhtalt mahavisatud aeg. Seevastu multikad, vähemasti need, mida mina olen vaatama sattunud, on kõik, kui mitte tipptase, siis kõva ülekeskmise meelelahutus küll. Mõneti on see ka loogiline - suur inimene kannatab viisakalt ka igavamad filmid ära, noorem seltskond aga hakkab kohe muuga tegelema, kui ekraanilt näidatu huvi ei paku. Seega ei saa loojad lastefilmide/multikate puhul mingitki haltuurat endale lubada.
Üks väga hea näide multikate-meistriteoste osas on minu arvates "Üles" ( "Up" 2009 ). Võidetud Oscareid on see multikas täiega väärt!
Film algab üksiku vanahärra, õhupallide müüja Carl Fredrickseni eluloo kirjeldamisega - kuidas ta on algul väike poiss ja kohtub oma tulevasega, edasi juba nende õnnelik, kuid lastetu abielu, kuidas armastatud kaasa lõpuks sureb ja vananenud hr.Fredricksen päris üksi oma majja jääb. Elu on aga vahepeal palju muutunud, idüllilise majakese ümber on tekkinud suurlinn ja kinnisvara-arendajad koliks vanahärra hea meelega ära vanadekodusse, et saaks tema maja maatasa teha ja asemele ehitada mõne kõrghoone. Nii lähebki ja otsus on, et Fredricksen peab pakkima järgmiseks hommikuks asjad ja hülgama oma kodu …
Aga tutkit! - vanahärra, kel pole enam midagi kaotada, otsustab hoopis ellu viia oma lahkunud armsa naise ammuse unistuse - kolida elama Lõuna-Ameerika mägedesse, suure kose juurde.
Nii juhtubki, et kui sots-töötajad härrale hommikul järele tulevad, täituvad maja kohal ootamatult tuhanded ja tuhanded õhupallid, ning maja koos härra Fredrickseniga kaob taevalaotusesse. Seiklus võibki alata!
Et aga pardale on sattunud ka nooruke agar ja liigagi lobasuine loodus-uurija Russel, võtab asi üsna lõbusa suuna. Tõsi, ka poisi elus on omajagu dramaatikat olnud ja kõik see tasapisi multika kulgedes ka selgub, koos sellega, kuidas algul väga tõrges vanahärra Russeliga sõbruneb.
Muidugi on multikas täis parajalt actioni, kukkumisi ja kihutamisi, nii uusi sõpru, kui ka halbu tegelasi, kes vahepeal nii väga halvad ei tundugi - kõik sõltub ju olukorrast ja sellest, kelle poolt vaadata, eks!
Ja kuigi multika sisu pole just üleliia keeruline, tegu ju ikka asjaga, millest ka väiksemad vaatajad aru saama peavad, on siin peidus heale kogupere-filmile omaselt väga mitmed tasandid - suurtele omad, väiksematele omad. Kõik see kokku moodustab ülimalt nauditava vaatamiselamuse - iga kaader, iga nüanss on siin hoolikalt läbi mõeldud. Vahepeal naerad pisarateni, teisel hetkel jälle on liigutuspisarad omal kohal.
Ilusast pildist ja meisterlikust animatsioonist pole vast Pixari puhul mõtet enam eraldi rääkidagi!
Kokkuvõtteks - väga liigutav, detailiderohke ja vahva lugu, ning tuletab meile meelde, et vanadus pole midagi, mida kartma peaks - vanaema/vanaisa roll võib olla midagi vägagi toredat …
PS. Suur pluss ka tegelastele eestikeelse hääle andjatele - Tõnu Aav, Mart Sander, Aarne Üksküla, Priit Võigemast jt
