Sooloartistil või kahemehe-bändil jääbki siis võimalus, kas tassida kaasas suurt ja lahmakat helipulti, mille võimalustest leiab kasutust vaid murdosa, või siis leppida väikse puldi suht kehva konstruktsiooni, kahtlase vastupidavuse ja viletsamate heliomadustega.
Aga siiski, on üks meeldiv erand - Allen&Heath ZED10
Nagu pildilt näha, on see samasugune mini-pult, mõne napi loetud kanaliga, nagu neid toodavad ka Alesis, Behringer, Samson, Yamaha, Peavey, Soundcraft, Mackie või kesiganes.
Mille poolest aga Allen&Heath parem on?
Siin pole firma väiksema seeria pultidel taset alla lastud, näiteks on kõik potekad kinnitatud mutriga väliskorpuse külge. See on palju tugevam ja töökindlam meetod, kui selline, kus potekas kinnitub otse montaazhplaadile.
Teiseks, Allen&Heath on ka oma väikseima puldiseeria juures jäänud truuks lahendusele, kus iga kanali jaoks on eraldi montaazhplaat, kusjuures, see plaat ei asetse mitte horisontaalselt, vaid vertikaalselt vastava kanali all. Väidetavalt võimaldab selline konstruktsioon vähendada lähestikku jooksvate trükiradade arvu ja sellega omakorda alandada kanalite omavahelist läbikostvust ja mürasid. Peale selle, täiesti reaalselt võimalik on ühe kanali trükiplaat eemaldada ja eraldi remonti saata, kui selleks peaks vajadus tekkima.
Kolmandaks, sarnaselt suurtele profipultidele ei ole siin välist toiteadapterit - toide on ehitatud puldi sisse ja vaja on vaid standard-voolukaablit. See on hea selle poolest, et livedel pole mässamist toiteadapteri peenikese juhtmega ja kui siiski peaks toitekaabliga midagi juhtuma ( mul kusjuures kunagi on olnud, et isegi selline suht jäme ja tugev kaabel ühel keikkal enam voolu läbi ei lasnud ), siis on lihtne asendust leida, kasvõi suvalise arvuti tagant.
Kokkuvõtteks, kõik need omadused teevad ZED-ist igati asjaliku tööriista, samas aga suurendavad ka mõõtmeid ja seda just paksuse osas - tavalisse läpakakotti ZED ära ei mahu, tuleb soetada kohver. Mina küll tellisin spetskohvri, aga sama edukalt saab kasutada ka Handymanni tööriistakohvrit, seal õigetesse kohtadesse natuke vahtplasti kleepides.
Kui nüüd ZED-i omadusi lähemalt vaadata, siis on siin 6 põhikanalit, neist neli mono ja kaks stereo. Kaks esimest monokanalit on tavalised mikrofon/liinisisend-kanalid, aga kaks järgmist on põnevad - sealne liinisisend on väga suure takistusega ja see võimaldab sinna otse ühendada ka näiteks elektrikitarri. Ei kujuta küll ette, kes seda liveolukorras kasutaks, aga kui rakendada ZED-pulti kodustuudios, siis on selline featüür väga teretulnud. Meeldib ka, et low cut filter lõikab 100 Hz juurest. Mõnedel pultidel on see 80 Hz ja minu arvates on see natuke liiga madalalt.
Nagu profimatel pultidel, on ka siin EQ keskmised sagedused sujuvalt valitavad. Väga vajalik omadus, kui tarvis livel mõnd kumisevat sagedust välja lõigata.
ZED puldil on ka USB väljund, seega saab sealt signaali digitaalsena otse arvutisse võtta. Natuke kummaline on, tõsi, et see USB on vanas 1.1 standardis, kuigi pulti näidati rahvale alles suht hiljuti, NAMM 2010. Noh, loomulikult kannatab korraga seda ühte audioträkki edastada ka üle vana USB ja ka USB2 toetab ju vanemat USB-d, seega mingeid ühildumisprobleeme uuemate arvutitega tekkida ei tohiks. Valida on 32, 44.1 või 48 kHz vahel ja bitid on 16.
Tavaliselt on taolistel mini-pultidel MAIN OUT lahendatud pulkpistikutega, ZED-il on aga n.ö "kännud". Väljundi kõrval on ka MAIN INSERT pesad ja sinna saab siis soovi korral ühendada üld-EQ, stereokompressori või mõne muu analoogse seadme. Kas nüüd tavaline pubibänd sellist võimalust vajab ja kasutab, aga igatahes on see taas omadus, mis üle võetud suurematelt profipultidelt.
Kokkuvõtteks - ZED10 näeb väga asjalik ja "tugev tükk" välja. Nagu eespool öeldud, on potekad mutriga kõvasti rauast korpuse küljes ja midagi ei loksu. Potekad ise on soliidse raske ja sujuva käiguga. Proovige keerata mõnda elektrikidra alfa-potekat, siin on tunne sama.
Kogu asi on korralikult läbi mõeldud ja tipp-topp teostusega.
Kui aga siiski norida, siis mind natuke häirib, et kõrvaklapipesa on liiga MAIN VOLUME lähedal - kui kõrvakad pessa ühendada, siis jääb pistik volumet keerates natuke ette. Loogiline oleks, et MAIN VOLUME, kui puldi kõige olulisem nupp, oleks suurim ja paikneks parimas kohas.
Ja veel, minu jaoks oli väike ebameeldiv üllatus, et kanali RECORD nupp, mis suunab signaali alternatiivsesse record-ahelasse, ei katkesta ära signaali ühendust põhikanaliga. Näiteks Mackie pultidel toimib analoogne nupp ühtlasi ka MUTE nupuna ja lives on see omadus väga mugav.
Rääkides helikvaliteedist - mul on muidugi raske asja numbrites hinnata, kui pole käepärast keerulisi spets mõõteriistu, aga õnneks on mul pea küljes neid suisa kaks tükki ja need ütlevad küll, et ZED annab väga puhta, kirka ja detailse heli. Olen sellega teinud nüüdseks mõned lived, kuulanud rahulikult saalist, samuti kodus kõrvuti testinud Yamaha MG8/2FX puldiga ja ZED kõlab paremeni. Siin ei ole selliseid erinevusi, mida igaüks ja igas olukorras märkab, aga kui süveneda, siis on midagi, mis annab sügavuse ja selle "kolmanda mõõtme", mida sageli mõistetakse "proffessionaalse heli" all.
Lõpetuseks, Allen&Heath ZED10 on üks pisike, aga ütlemata sümpaatne pult! Kokku pandud küll Hiinas, kuid loodud vana kuulsa Inglise pulditootja poolt ja sellest puldist tõesti hõngub sellist vana hea klassikalise helitehnika hõngu, aegadest, kus asjad olid veel rauast ja ei läinud kohe peale vaadates katki.
Juba need indikaatorkellad on nii nunnud retrokad!
PS. Kes vajab efektiprosega varianti, siis on olemas ZED10FX, aga see on muidugi oluliselt kallim ka.
