See võib aga olla jällegi libe tee, ehk kui natuke liiga palju lõigata, kaob loo omapära. See selleks.Kuna aga erinevate soundide kokkumiksingul hakkavad nende domineerivad sagedused omavahel kattuma ja võistlema, siis tekivad masteris omalaadsed resoneerivad ( "vilistavad" ) kohad, mis väsitavad kõrva. Neid saab identifitseerida taas klassikalise trikiga - sõidad kitsa EQ ribaga ( ja kõvasti pushitud filtriga ) mööda masterit. Kus kõige räigemalt "vilistab", seal ongi valus koht ja sealt võiks mõned detsibellid maha korjata. Tavaliselt piisab ühest-kahest kohast, kust võtta, et asi oleks oluliselt kõrvasõbralikum.
Miksimise kohalt on aga vahel huvitav katsetada hoopis nii, et mingi sageduse mahanülimise asemel hoopis instrumendi/ vokaali kandvaid/iseloomulikke sagedusi hoopis tõsta. Seda kitsa ribana ning igal instrumendil tema iseloomulikust kohast. Tulemuseks võib olla väga lai ja hästi kõlav lugu, milles kõik pillid kuulda on ning kenasti kokku kõlavad.
Mul on väga kahju, et ma ei ostnud ära Austraalia ühe kuulsama helimehe raamatut, milles ta kirjutab kõigest alates laulu ülesvõtmisest kuni kokkupanemiseni. Kahjuks pole praegu enam ei raamatu ega autori nimi meeles. Sel ajahetkel tundus aga 1000 krooni raamatu eest minu jaoks hingematvalt kallis. Praegu aga tunnen nendest näpunäidetest väga puudust.
Miks siis nii huvitav?
Mackie foorumis toodi kunagi välja katkend raamatust, kus kirjeldati laulu ülesvõtmist.
Meil pannakse lauljale mikrofon ette ning kästakse laulda...
Tema lähenemine aga oli vägagi huvitav- mikrofoni paigutamiseks laulja ette teeb ta kõigepealt selgeks konkreetse inimese kandvad sagedused ning resonantsid. Selleks käseb inimesel igasugu hääli teha ning liigutab samal ajal mikrofoni. Seda selleks, et hääle kogu omapära talletuks.
Kui me räägime ruumis, siis kuulaja jaoks koosneb me hääl
1. Suu kaudu väljuvast
2. kõri ja keha resonantsid
3. ruumi kaja
Kui me võtame vanaviisi laulu linti, saame kätte vaid esimese. Kui aga üritame ka keha resonantse püüda, saame topeltkandva hääle.
Õige akordioni ülesvõtmine algab ühe eesti helimehe veendumuste kohaselt viiest mikrofonist... Siis saab alles enam- vähem õige tulemuse.
See muidugi on juba friikide maailm, kuid iga "produtsent" võiks ju kasvõi korra elus üritada korralikku asja teha.