Maailmas, kus kõik viisijupid on ära kasutatud, kus kõik stuudiomuusikud teavad kõrva järgi öelda, milliseid pluginaid ja sounde on loos kasutatud, pole just lihtne tulla välja millegi omapärase ning huvitavaga.
Alternatiiv oleks vast veel vaid dissonantside- ebakõlade otsimine ning ebameeldivalt kõlava muusika tegemine, kuid sedagi on auväärne Arvo Pärt (Ei tasu solvuda, nii mõnigi tema teos kõlab väga meeliülendavalt kenasti) ning teised kaasaegse klassika loojad juba palju ekspluateerinud.
Kui olete kokku puutunud tekstide loomise ning heliloominguga, siis olete arvatavasti ka nii mõnigi kord peaga vastu seina tagunud- teed loo valmis ning siis jalutab suvaline tüüp uksest sisse ning ütleb, et teab seda lugu, ometigi ei tea konkreetse loo autor teisest samasugusest midagi. Ja üldse- on väga tõenäoline, et keegi vilistab duši all sama viit hetkel, kui sina viimase noodi kirja paned.
Tehnika võidukäik on teinud võimalikuks selle, et iga inimene, kes oskab hiirega klikkida, on potentsiaalne helilooja ning hittlugude autor. Siis, kui lindistustehnika maksis palju ning mahtus ära päris suurde ruumi, läbisid artistid suure kadalipu enne kui võeti vaevaks neist demogi teha. Nüüd mahub pisikesse kasti terve stuudio ning mitmekorruselise maja jagu kompressoreid, puhkpille, viiuleid jpm. Asja teeb veel ilusaks see, et suhteliselt väikese investeeringuga saab endale maailmatasemel stuudio.
Mõnes mõttes igatsen taga aega, kui muusiku- helilooja aunimetuse pärast pidi palju tööd tegema. Kuulatakse ju Oidi, Valgre jm. vanameistrite lugusid ikka ja jälle. Kes aga mäletab aasta, kahe või paarikümne pärast näiteks "Lordit", "Vanilla Ninjat" või "The sun'i"?
Läksin küll teemast natuke välja, aga küsimus oleks fantaasiamaailmast...
Mis saab edasi, kui kõik sõnade ning nootidekombinatsioonid on läbi proovitud?
Kuhu veel?
Moderaator: Moderaatorid
aga nigut ammu teada on iga uus tegelikult ammuunustatud vana, ja lihtsalt põlvkondadel on erinevad "Vanilla ninjad" ja "The Sunid" jne. ma arvan, et 20 aasta pärast on näiteks väga kuulus bänd nimega "The moon" kes laulab kah "welcome to estonia " ja taob rusikaga vastu rinda, et see ongi nende lugu 
. või mis sina arvad?
. või mis sina arvad?
Kuna see Bachi leiutatud 12-pooltooni süsteem on juba mitu head sajandit toiminud, võib tõesti jääda mulje, et kõik paremad meloodiad on juba ära tehtud ja meil jääb ainult kas neid ahvida, või siis viletsamatega leppida. 
No, tegelikult saab ka nendest loetud nootidest moodustada ikka nii tohutul hulgal erinevaid järgnevusi, et kõigile peaks jätkuma. Kui veel lisada variatsioonide rohkus harmoonias, tekstis jne, siis ei tohiks küll veel materjalipuudus kummitada.
Aga see on tõsi, et tänapäevane stuudivärk, mis pakub küll tohutult võimalusi, tegelikult loovust ei soosi. Liigagi sageli algab muusika loomine TEOSTUSEST ( näpin ekraanil mingit soundi, tõstan loope kokku jne ) ja alles hiljem üritatakse mingit ideed ka sellele sisse puhuda. Vanasti oli vastupidi - kõigepealt tuli idee helilooja peas ja alles siis otsiti väljundit ( kirjutati valmis partituur, et orkester saaks asja mängida )
Veel, uuringud on näidanud, et füüsiline suhe asjaga ( muusiku puhul siis reaalne instrument põlvedel, reaalsed nupud keerata jne ) avab paremeni ka loovusekanalid. Miks näiteks pole märkmepaber ja taskukalender lõplikult asendunud pihuarvutiga? Sest inimesed tunnetavad sellega, mida katsuda saab, ka tihedamat vaimset seotust.
Samas, kui eelkõike siiski kuulata seda, mis heliseb peas ja alles siis, kui asi mõttes valmis tehtud, hakata arvutiekraanil möllama, ei tohiks ka hitid tulemata jääda!
No, tegelikult saab ka nendest loetud nootidest moodustada ikka nii tohutul hulgal erinevaid järgnevusi, et kõigile peaks jätkuma. Kui veel lisada variatsioonide rohkus harmoonias, tekstis jne, siis ei tohiks küll veel materjalipuudus kummitada.
Aga see on tõsi, et tänapäevane stuudivärk, mis pakub küll tohutult võimalusi, tegelikult loovust ei soosi. Liigagi sageli algab muusika loomine TEOSTUSEST ( näpin ekraanil mingit soundi, tõstan loope kokku jne ) ja alles hiljem üritatakse mingit ideed ka sellele sisse puhuda. Vanasti oli vastupidi - kõigepealt tuli idee helilooja peas ja alles siis otsiti väljundit ( kirjutati valmis partituur, et orkester saaks asja mängida )
Veel, uuringud on näidanud, et füüsiline suhe asjaga ( muusiku puhul siis reaalne instrument põlvedel, reaalsed nupud keerata jne ) avab paremeni ka loovusekanalid. Miks näiteks pole märkmepaber ja taskukalender lõplikult asendunud pihuarvutiga? Sest inimesed tunnetavad sellega, mida katsuda saab, ka tihedamat vaimset seotust.
Samas, kui eelkõike siiski kuulata seda, mis heliseb peas ja alles siis, kui asi mõttes valmis tehtud, hakata arvutiekraanil möllama, ei tohiks ka hitid tulemata jääda!
Kui niipidi asjale läheneda, siis olen tähele pannud küll, et sündi taga tulevad head mõtted harva. Kuigi ma ise pole kitarrist ning minu kitarrimänguoskus piirdub põhiliste akordidega, mida vast umbes 10 ringis on, siis ometigi tuleb kitarri käes hoides ideid tihedamini. Isegi vaatamata sellele, et minu käes on kitarr erinevate helide suhtes väga piiratud instrument. Tänu stuudiotööle on mul aga pisike kiiks küljes. Muusikainstrument, millega mängin peab olema väga hea kõlaga. Kuidagi närune tunne tekib, kui peab käes hoidma veneaegset vineeritükkiraen kirjutas: Veel, uuringud on näidanud, et füüsiline suhe asjaga ( muusiku puhul siis reaalne instrument põlvedel, reaalsed nupud keerata jne ) avab paremeni ka loovusekanalid.
Kitarr on selles mõttes jah hea pill, et saad ta igalepoole, näiteks voodisse, kaasa võtta. Ka biitlite kohta on lugeda olnud, et üsna suur osa nende surematuid lugusid on sündinud just kidrat plännides. Kusjuures Paul McCartney veel on öelnud, et parimad lood tulevad siis, kui spetsiaalselt ei punnita lugu teha, vaid niisama, nagu muuseas leelotad. Eriti viljakas pidi olema aeg kusagil hotellitoas või bändibussis.ometigi tuleb kitarri käes hoides ideid tihedamini
Minul on asjad veidi teisiti. Mul võib küll jämmides mingi idee tekkida, aga enamasti see sinnapaika jääbki. Need vähesed lood, mis ka valmis saanud on, on tegelikult valminudki mu peas. See on päris kummaline protsess, käin mitu päeva ringi ja lugu muudkui keerleb peas, sobitan teksti või panen mõttes mingeid käike paika. Isegi öösiti heliseb. Päris mitu korda olen suisa vastu hommikut üles hüpanud, et midagi kirja panna, et ära ei ununeks. Ja siis ongi nii, et ühel hetkel, kui juba arvuti taha istuda, jääb ainult asi ära vormistada ...
Aga noh, eks igaühel ole asjad omamoodi.
Mingi nurga alt vaadates siiski on näha, et isegi ammu miljon+ korda läbi nämmutatud teema võib kellegi jaoks uus ja huvitav tunduda-inimesi sünnib aina juurde.
Ah, see selleks. Ega keegi äkki ei tea mõnda artisti, kes on katsetanud näiteks diskotümpsu ja akordioni või koguni diskotümpsu ja oreli/harmooniumi kokkusobivust? Akordioni poolelt on mul kaks näidet olemas-aastaid tagasi kuuldud sakslaste bänd (ülihea modernne tantsulugu, kus kasutati akordionit, bändi nime ei mäleta, loo pealkiri võis olla "Avant Garde" vms) ja meie foorumi tegelane Seidy (andis mulle posu oma poolikuid flp-sid ja sealt leidsin ka ühe katsetuse, kus akordioni loobile oli diskobiit külge aetud). Aga orelid ja harmooniumid? Sama küsimus mainitud pillide sobivuse kohta näiteks DnB, house jms tänapäeva rütmidega...
Ah, see selleks. Ega keegi äkki ei tea mõnda artisti, kes on katsetanud näiteks diskotümpsu ja akordioni või koguni diskotümpsu ja oreli/harmooniumi kokkusobivust? Akordioni poolelt on mul kaks näidet olemas-aastaid tagasi kuuldud sakslaste bänd (ülihea modernne tantsulugu, kus kasutati akordionit, bändi nime ei mäleta, loo pealkiri võis olla "Avant Garde" vms) ja meie foorumi tegelane Seidy (andis mulle posu oma poolikuid flp-sid ja sealt leidsin ka ühe katsetuse, kus akordioni loobile oli diskobiit külge aetud). Aga orelid ja harmooniumid? Sama küsimus mainitud pillide sobivuse kohta näiteks DnB, house jms tänapäeva rütmidega...
