Kindlasti teavad kõik, et kui näiteks arvutiga muusikat salvestada, siis tekib selle tulemusena audiofail. Ja et seda audiofaili iseloomustavad mingid bitid ja herzid. Ja ehk ka teatakse, et mida rohkem neid mõlemaid on, seda vingem helikvaliteet. Aga täpsemalt? Uurime asja!
Hästi lihtsalt öelduna - mida rohkem bitte, seda laiemat dünaamikat suudab kanda see fail. Dünaamika, see on siis vaiksemate ja valjemate kohtade vaheldumine laulus. Aga seda mitte ainult laulu tasemel vaid ka soundi siseselt. Ka näiteks üks korralik trummimats algab ju tegelikult vaikusest ja sekundi murdosa hiljem paisub õigeks pauguks. Mida rohkem bitte, seda pikem on see teekond vaikusest maksimumtugevuseni ja seda sügavam, loomulikum ja tihedam on heli. Meenutagem oma-aegseid n.ö telekamänge mis töötasid 8-bitise heliga. Ei mingit korralikku plahvatust, ainult mingi hädine "plõks-plõks"! Seega on asi lihtne - salvestage alati võimalikult suure bittide arvuga, näiteks 24 bitise tihedusega (või ka 32 floating point tihedusega, mis on tegelikult see sama aga suudab edastada veel veidi rohkem dünaamikat) ja oletegi õigel teel.
Herzide osas on hea tuua võrdlust vana hea lintmakiga - mida kiiremeni lint liikus, seda parem oli helikvaliteet. Umbes sama toimub ka digimaailmas. Enamasti lubavad korralikud helikaardid ja sekventser-programmid valida mitme "kiiruse" vahel - näiteks 44,1; 48; 88,2 ja 96 kiloherzi, vingemad ka 192 KHz. Teoreetiliselt on asi nii - mida rohkem herze, seda laiem on salvestatava heli sagedusriba. Ehk siis, seda kõrgemaid sagedusi saab salvestada. Tavaline audio CD-plaat, mis on siis 44,1 KHz standardis, suudab teoreetiliselt kanda sagedusi kuni 22 kiloherzini. Suurendades kiirust, tõuseb ka kõrgete sageduste piir. Mõistagi ükski inimene ei kuule nii kõrgeid helisid ja tekib küsimus, et kui me ei tee just muusikat nahkhiirtele, siis peaks nii kõrgete sageduste kasutamine ju suht mõttetu olema?
Siin on väga erinevaid käsitlusi. On arvamusi, et liigseid herze mida keegi nagunii ei kuule, polegi mõtet salvestada. Koormate asjatult oma arvutit ja pealegi tuleb lõpuks ikka sagedused alla konvertida, et laulu oleks võimalik tavalises CD-mängijas kuulata. Konverteerimine toimub aga alati soundikadudega.
Teised ütlevad, et alati on hea omada teatud varu ja, et inimene küll ei kuule nii kõrgeid sagedusi, küll aga TUNNETAB. Ja et kogu helipilt, eriti näiteks trummitaldrikute osas, on selgem ja avatum, kui kõrgete sageduste piir on kuuldeulatusest kõrgemal. Et, kuivõrd suuremal kiirusel on sämpleid rohkem, siis toimub ka võimalik protsessimine täpsemalt ja efektid kõlavad sujuvamalt ja paremeni.
Siin peab igaüks ise olema otsustajaks. Tuleb arvestada, et arvuti koormus kasvab hüppeliselt, kui herze suurendada. Kas võib ehk jõudlusest puudu tulla? Kuhu soovitakse kokku miksida? Kas näiteks DAT-maki peale? See aga toetab muuhulgas 48 kiloherzi formaati, seega võiks just selle sagedusega salvestada. Kas valdav osa muusikast mängitakse süntidel? (pean siin silmas tavalisi tänapäevaseid digi-sünte, mitte vanu 100% analoogsüsteemi pille) Siis pole mingit mõtet kasutada kõrgeid salvestus-sagedusi, sest need sündid oma sisemuses nagunii ei tööta nii kõrgetel "pööretel", seega pole ka mingit kvaliteedivõitu oodata. Tarkvaralised virtuaalsündid (ja ka paljud tarkvaralised efektipluginad) aga on sageli tehtud just kõrgemaid baas-sagedusi silmas pidades ja annavad oma õiges sageduses jooksutades ka parema soundi. Samas jälle, kui kasutate tarkvaralist sämplerit (või tarkvaralist sünti, mis soundi algmaterjalina kasutab valmis-sämpleid) ja sämplid ise on kõigest 44,1 KHz (nagu enamasti on), pole ju kõrgematel pööretel salvestamine vist mõtekas?
Nagu eespool öeldud, toimub sageduse konvertimine alati kvaliteedi kadudega ja kui siiski konvertida, oleks targem valida alla (või üles) konvertimine täpselt poole võrra. Näiteks valige salvestamis ja miksimis sageduseks 88,2 KHz, kui soovite lõpetada oma laulu CD- plaadil (mis on siis 44,1 KHz) Või siis algul 96 KHz kui lõppmix läheb DAT-makile (mis toetab 48 KHz-i). Selline, matemaatiliselt lihtsam konvertimine on kvaliteetsem. Mõned targad aga soovitavad konvertimist üldse vältida ja jääda algusest lõpuni ühe sageduse juurde.
Oma piirid sageduse valiku osas seab enamasti ette ka riistvara. Näiteks see E-MU helikaart, mida mina vahepeal kasutasin, võimaldab salvestamist ka 192 kilohertziga, aga siis ei tööta enam sisemine efektiprotsessor ja on muidki piiranguid. Või hakkab pitsitama tarvara - näiteks reverb-plugin PSP EasyVerb, mida sageli kasutan, töötab küll ka 96 kiloherziga, kuid seejuures programmi siseselt konverdib ikka signaali alla.
Kokkuvõtteks, tõsi ta on - mida rohkem, seda uhkem. Bittide tiheduse osas (eriti veel tänapäeva arvutustehnika võimsust arvestades) koonerdada ei maksaks, sest 24-bitine sound ON parem, isegi kui pealiskaudsel kuulamisel vahet ei märka. Pealegi, mida rohkem bitte, seda väiksem on kvaliteedi kadu faili editeerimisel. Herzide osas aga ... valik on teie!
"Mida rohkem, seda uhkem ..."
Moderaator: Moderaatorid
"Mida rohkem, seda uhkem ..."
Viimati muutis raen, 16 Juul 2005, 10:40, muudetud 2 korda kokku.
siin üks väike selgitava iseloomuga katkendike neile, kes plaanivad midagi millekski konvertida ja ei tea veel kas ja kuidas seda teha ...
"The conversion from 16 to 24bit won't hurt a bit (no pun intended), but the conversion from 44.1 to 96 is lossy and a little shakier. Sample-rate conversion has gotten much better, but the old conventional wisdom is to convert only to direct multiples if you can get away with it-- i.e. 44.1 to 88.2 is better than 44.1 to 96kHz.
16bit to 24bit conversion is simple-- the computer just adds 8bits of nothing to the original 16. but sample rate conversion from 44.1 to 96 requires the computer to recalculate what it thinks the sample would have been had the original analog waveform been sampled at 96k-- that has definitely resulted in some worse results from time to time, although, as I said, the technology has gotten much better in the past three years or so and many people who should know think that you have little to fear.
FWIW, a conversion from 44.1 to 88.2 is as simple (and error-free) as the bit-depth conversion. The computer simply plays each of the original 44.1k samples twice-- no math, no calculations, no loss. You can revert to 44.1 anytime and the computer will simply delete every other sample and you're exactly where you started."
"The conversion from 16 to 24bit won't hurt a bit (no pun intended), but the conversion from 44.1 to 96 is lossy and a little shakier. Sample-rate conversion has gotten much better, but the old conventional wisdom is to convert only to direct multiples if you can get away with it-- i.e. 44.1 to 88.2 is better than 44.1 to 96kHz.
16bit to 24bit conversion is simple-- the computer just adds 8bits of nothing to the original 16. but sample rate conversion from 44.1 to 96 requires the computer to recalculate what it thinks the sample would have been had the original analog waveform been sampled at 96k-- that has definitely resulted in some worse results from time to time, although, as I said, the technology has gotten much better in the past three years or so and many people who should know think that you have little to fear.
FWIW, a conversion from 44.1 to 88.2 is as simple (and error-free) as the bit-depth conversion. The computer simply plays each of the original 44.1k samples twice-- no math, no calculations, no loss. You can revert to 44.1 anytime and the computer will simply delete every other sample and you're exactly where you started."