Firma Ovation pesitseb USA-s ja akustilisi kidrasid teeb, oma-aegse helikopteri-entusiasti Charlie Kaman`i eestvedamisel, juba 1966-st aastast, seega siis juba 40 aastat kogemusi. Ovation on firma, mille pillid eristuvad teistest akustilistest kitarridest selle poolest, et nende põhi on tehtud mitte puidust, vaid tehismaterjalist. Kui keegi ütleb, et see on plastmass, siis üks õige ovationi-omanik saab väga vihaseks ja vastab, et see on tegelikult lyrachord, ehk siis spets-materjal, mis koosneb näiteks klaasfiiberkiududest ja imepisikestest klaaskuulikestest. Ja tõsi ta on - plastmassi moodi see materjal küll ei tundu, on kuidagi nagu pingul ja heliseb iga õrnemagi puudutuse peale, umbes nagu soolotrummi nahk. Teine suur erinevus tavalistest akustikutest on see, et Ovationi kitarrid on ümara põhjaga. Tootjad väidavad, et selline ümar kuju suunab kitarri tekitatavat heli märksa paremeni, kui traditsiooniline konstruktsioon, kus pilli kõlalaud ja põhi on omavahel paralleelselt. Noh, kui mõelda, et ka näiteks taskulambi valguskiirt suunab nõguspeegel, siis on jutul oma iva sees. Küll võin aga omalt poolt kohe öelda, et sellist "kumera punsuga" pilli on alguses küllalt harjumatu kõhu peal hoida. Ja kui mängija kõhuke juhtub ka veel omakorda "punnis olema" ( mida minu oma, jumal tänatud, veel pole!
), siis kaks ümarat pinda vastastikku asetatuna annavad ilmselt küll üsna ebastabiilse koosluse. Kokkuvõtteks aga ripub pill siiski üsna talutavalt rihma otsas ja kaela-kere suunas on tasakaalustatus küll igati OK. Hea on ka see, et kui tavaliselt kipuvad kitarrid püksirihma pandlaga kokku puutudes vastava koha pealt ära kuluma ( või üleriideid kulutama ), siis Ovationi ümar kere jätab kidra pillimehe suhtes rohkem parema külje peale ja seda kulumise muret pole. Kere alumine osa on ka jäetud osaliselt karedaks, seega ei libise pill süles mängides nii kergesti põlve pealt maha, kui ümaralt korpuselt ehk oodata oskaks. Kogu selle teistmoodi konstruktsiooni mõte on aga selles, et tehismaterjalist ja kumer kere peaks siis paremeni suunama heli ja ühtlasi olema tugevam, ning ka vähem vastuvõtlik õhuniiskuse ja temperatuuri muutustele. Seega ideaalne "live"-instrument. Ju ta siis on, kui neid pille juba 40 aastat edukalt müüakse. Minu pill on siis firma viimase hooaja toodang, mis tõi kaasa tähistuse LX. See tähendab lahtiseletatuna mõningaid täiendusi - esiteks pidada korpus nüüd olema 30 % kergem, uuendati elektroonikat, parandati kõlalaua ehitust jne. bla-bla-bla ... Olgu selle reklaamjutuga kuidas on, aga tegelikult on selle pilli naturaalne sound üllatavalt jõuline ja ühtlane nii basside, kui kõrgema otsa juures. Ei mingit "plastmassi-kõla", mis paraku domineerib näiteks Tangelwoodi jt. odav-kopeerijate toodangus ( mul oli muide kunagi ammu üks analoogne vene-ime, mille korpus oligi PÄRIS plastmassist ...
). Ovation jagab oma pillide kõlalaua valmistamiseks kasutatava puidu kolme erinevasse kvaliteediklassi - "A", "AA" ja "AAA". Mida rohkem "A"-sid, seda kõrgem klass, st. tihedam puit, kaunim välimus ja idee järgi ka parem kõla. Mõistagi on ka pilli koguhind sellest johtuvalt kallim. Kui veel hindadest rääkida, siis eristatakse "Made In USA" seeria pille ja "mujal" toodetavaid. Viimased on mõistagi kordades odavamad. USA-s toodetavad aga jagunevad omakorda mitmesse klassi ja igas hinnaklassis on mitu erinevat pillitüüpi, igal omad värvivalikud. Minu valiku kriteeriumiteks oli see, et pill ei tohi olla liiga tume ( nagu mul vana pill oli ) ja et poleks mitte traditsiooniline üks suur kõla-ava, vaid märksa edevam "mitme-augu-süsteem" ( nagu pildilt näha on ). Sellel konkreetsel pillil on siis "AA"-klassi puidust kõlalaud, eebenipuust ( ehk mustast puidust ) sõrmlaud ja roop, ning kullatud häälestus-mehaanika. Vahemärkusena olgu öeldud, et odavama klassi ovationitel on häälestus-mehaanika nikeldatud metallist ja sõrmlaud/roop on tehtud roosipuust, kallimatel aga on häälestusnupud näiteks "pärlist".Öeldakse, et ilu on vaataja silmades, aga Ovation teeb ikka kaunitare küll! Eks kenasid pille leiab teisteltki tootjatelt ja vähema raha eest, aga Ovationi viimistlus on tõesti ekstraklass. Ka väga hoolikal otsimisel ei leidnud ma ainsamatki apsu, ei tolmutera lakikihi all ega muud, mis häiriks. Pildi peal pole see pill pooltki nii ilus, kui tegelikkuses!
Kõikidel Ovationidel on roobi sees originaal-piezo. Ma pole seda küll osadeks võtnud, aga iga keele all peaks seal istuma eraldi oma piezo-element. Ja mulle meeldib, et keeled tõmmatakse lihtsalt läbi roobi, mitte ei pea neid "tikkudega" kinnitama, nagu tavaliselt akustikutel on. Keelte kõrgust saab roobi sees olevate vahejuppide aravõtmise-juurdepanekuga regullida. Kui võrrelda mu vana Yamahaga ( APX-4A ), siis Ovationi piezo annab hoopis parema soundi. Yamaha toon on kile ja kalk - alati on vaja EQ-ga kõrgeid ja ülemisi-keskmisi sagedusi lõigata. Ovationi toon aga on juba sündides selline nagu peab - ühtlane ja loomulik. Eelvõimu küljes on siiski soovi korral kasutada 3-ribaline EQ ja lisaks veel nupp, mis lükkab sisse EQ "tehase-preseti". Viimane on siis lihtsalt eel-häälestatud EQ-setting, mille juures on basse upitatud ja keskmisi kõvasti lõigatud - suht mõttetu funktsioon minu arvates, seda enam, et sound on ilma mingi sekkumiseta väga bro. Veel on aga eelvõimu sees automaatne tuuner - väga täpne ja konkreetne, ei mingit tõmblemist. Ülimalt mugav, kui ei pea tuunerit eraldi juhtmega külge ühendama, vaid see ongi KOGU AEG pilli sees, vajuta ainult nuppu!
Pilli kael on kokku kleebitud mitmest eri puidust. Tundub veidi kitsam, kui vanal pillil ja esiotsa oli üsna harjumatu. Küll on aga kael igati sirge ja allub ka korralikult reguleeringutele. Üldiselt, nagu lugeda on, peetaksegi Ovationide kaelu väga stabiilseteks ja probleemivabadeks.
Olgu veel öeldud, et Ovationid on saadaval koos spets kohvriga, mis on väga tugeva konstruktsiooniga, kaitstes pilli seega ideaalselt. Tõsi, sellest johtuvalt on kohver ka üsna paks ja kobakas, ning alguses jääb vägisi mulje, et oled nüüdsest "tshello-mängijaks" hakanud!
Kokkuvõtteks - hea pill maksab head raha. Ja teisalt, ka hea raha ei garanteeri alati hea pilli. Puit kuivab ja selle omadused muutuvad veel aastaid peale pilli valmimist, ning keegi ei tea ette, milliseks konkreetse pilli kõla kujuneb. Kes selle müsteeriumi kohta rohkem teada tahab, siis siin on põnevat lugemist http://www.kitarrimeister.fie.ee/
