Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

Tegevmuusikute rõõmud ja mured

Moderaator: Moderaatorid

Kasutaja avatar
raen
Autor
Autor
Postitusi: 1314
Liitunud: 17 Okt 2004, 18:33

Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

Postitus Postitas raen »

"Kui suure bändi muusikud on eraldi võttes nagu tavasõdurid, siis ühemehebänd on eriväelane" ( tundmatu sõnameistri ütlus kusagilt internetifoorumist )

Mina olen ühemehebändi teinud nüüdseks juba üsna mitu aastat ja pean tunnistama, et olen selle ütlusega suuresti nõus. Päris eriväelase võitluskunsti mul just tarvis pole läinud, küll aga ohtralt pillimängu, lauluhäält, helitehnika tundmist ja selle tehnika lõputut autost ja autosse tassimist, öist roolikeeramist ja eelkõige muidugi inimestega suhtlemist. Sooloartist peab kõik asjad ise ära tegema ja mitte igaüks ei saa sellega piisavalt hästi hakkama. Ja mitte igaühele see amet ei sobi ka.

Sooloartistiks ei saada ega jääda juhuslikult, kuigi vahel võib tunduda, et tegu on lihtsalt kaaslastest hüljatud õnnetukesega. Tegelikult peab selleks olema inimese enda soov ja valmisolek ning sooloartistid on üldjuhul väga tugevad ja mõneti ka keerulised karakterid, individualistid. Mitte et neile ei sobiks koostööd teha, või et nad ei saaks suuremas kollektiivis hakkama. Lihtsalt, neile meeldib oma asju pigem ise ajada ja olla oma tegemistes sõltumatu. Mida rohkem inimesi, seda rohkem erinevaid soove ja arusaamu, eks. Ja seda rohkem aega ja vaeva kulub kompromisside leidmisele.

Kui võrrelda sooloartiste ja suuremaid bände muusikalise poole pealt, siis tooks mina lisaks sellele "eriväelase"-näitele veel ühe piltliku võrdluse - kui bänd on nagu auto, siis sooloartist on jalgratas - mõlemad on küll liikumisvahendid, aga nende väljund ja olemus on väga erinevad. Üks ei asenda, aga ka ei välista teist. Sama ka muusikaga - ükski sooloartist, kuitahes heal tasemel ta ka pole, ei saa ega suuda asendada bändi ( nii, nagu jalgratta peale kogu oma sünnipäevaseltskonda ju ei võta ). Samas aga on heal sooloartistil oma võlu, millist omakorda suurel bändil pole - näiteks artisti isiklik ja väga vahetu suhe oma kuulajatega ( nagu jalgrattasõit linnulaulu ja männimetsaga, kaunil suvehommikul ... :) ).

Seega, kas kutsuda esinema bänd või sooloartist, see on sama põhimõtteline küsimus, kas osta auto või jalgratas. Vastus on mõlemal puhul väga lihtne - võtke see, kumba te parajasti vajate!

Kui nüüd sooloartistide elust ja tegevusest lähemalt rääkida, siis esmapilgul tundub, et moodne tehnoloogia on teinud ühemehebändi elu üsna lihtsaks. Mõneti see on tõesti nii - näiteks helivõimendused on tänapäeval ülimalt kompaktsed ja kerged ja neid saab kerge vaevaga ka üksinda transportida, samas aga piisavalt kvaliteetsed ja võimsad, et ka päris suures saalis mitte hätta jääda.

Kui vanasti pidi sooloartist kasutama kõiki oma käsi ja jalgu, et korraga võimalikult paljusid instrumente mängida, siis tänapäeval piisab "play"-nupu või "enter"-klahvi vajutamisest ja kõlaritesse jõuab kasvõi terve sümfooniaorkester, samal ajal kui artist saab muretult ainult laulmisele pühenduda. Teoorias on see tõesti üsna lihtne, aga tegelik elu näitab muud - näitab seda, et ka kõige võimsam tehnoloogia ei asenda vahetut musitseerimisrõõmu ja publikul selle nautimist. Taustad ja instrumendid, mis tulevad fonogrammi pealt, muutuvad esinejale endale ruttu tüütuks ja üsna varsti märkab ka publik, et artistil on oma muusika seltsis igav. Lahenduseks on siin pidev ja sage fonogrammide uuendamine, aga see on suuresti nagu vihma käes näo kuivatamine - kohe varsti on kõik jälle märg.

Mida siis teha? Mina olen märganud, et siin jookseb teatud tinglik piir masina osakaalu ja kohapeal musitseeritu vahel. Ehk siis - kui muusikule endale jääb esinemise ajal masina kõrvalt piisavalt tööd ja tegevust, siis ei ammendu esitus, kas nüüd just üldse mitte, aga vähemalt mitte nii kiiresti. Seepärast ongi üsna loogiline asjade selline käik, et mida kauem muusik sooloartistina tegutseb ( ja mida kogenumaks ja paremaks ta saab ), seda vähem pille ja partiisid jääb kanda masinal. Sõltuvalt sooloartisti muusikastiilist ja väljundist ( kas ta esineb tantsuks, või pelgalt kuulamiseks ) jäävad lõpuks alles vaid hädavajalikud masinapillid. Minu puhul siis praeguseks näiteks ainult basskitarr ja trummid.

Omaette teema on mitmehäälne laul. Selles osas on küll tehnoloogia omal kohal - kui vanasti oli mitmehäälseks lauluks tõesti vaja reaalselt mitut inimest, siis täna asendab taustalauljaid harmonizer. See on aparaat, mis oskab "kuulata" näiteks kitarril või klahvpillil mängitavat harmooniat ja sellele tuginedes reaalajas ja kohapeal "laulda" solistile vajalikul hetkel juurde taustahääli. Keerulisemad harmonizerid suudavad tekitada isegi väga realistlikult kõlavaid segakoore ja seda mitte ainult sünkroonis solisti häälega, vaid soovi korral suisa omas rütmis. Pole kahtlust, et see tehnoloogia areneb üha paremaks, iseasi muidugi, kui palju seda kõike reaalselt ka tarvis on. Aga mina igatahes lasen peaaegu igas loos masinal mulle lugude refräänis ühte häält taustaks juurde laulda ja ilma selleta ei kujutaks elu enam ettegi.

Kokkuvõtteks, ühemehebänd ei ole mitte suure bändi säästuvariant, kuigi arusaadavalt on "jalgratas" soodsam, kui "auto". Aga see pole siin võtmeteema - ühemehebändi teevad inimesed, kellele lihtsalt meeldib asju ise ja üksinda teha. Ja ise vastutada. Nii on see olnud ammu enne masuaega ja saab olema ka kauges tulevikus. :-)
alland
Autoriteet
Autoriteet
Postitusi: 63
Liitunud: 15 Juul 2009, 20:13

Re: Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

Postitus Postitas alland »

Huvitav mõttearendus.
Mulle meeldib ka üksi ja omaette mängida, aga üks asi, mida ühemehe bändil ei ole, on hea seltskond, sõpruskond - proovis, laval, enne ja pärast esinemist ja muidu ka.
Korg KronosX & M3 & Pa2x Pro • NI Komplete 7 & Kore 2 • Reaper • Ableton • Omnisphere • soundcloud.com/allandd
Kasutaja avatar
raen
Autor
Autor
Postitusi: 1314
Liitunud: 17 Okt 2004, 18:33

Re: Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

Postitus Postitas raen »

alland kirjutas:üks asi, mida ühemehe bändil ei ole, on hea seltskond, sõpruskond - proovis, laval, enne ja pärast esinemist ja muidu ka.
Tõsi ta on - bändikaaslased ja koos musitseerimine on tõesti asjad, millest sooloartistina vahel puudust tunnen ... :(

Aga igal medalil on kaks külge - kui ikka aastaid samade inimeste seltskonnas pikki kilomeetreid maha sõita, siis ei oska enam lõpuks mitte millestki rääkida. Vahel olen suisa mõelnud, et nauding on rahus, vaikuses ja iseenda mõtete seltsis kodu poole kulgeda. Huvitav on ka, et peale seda, kui ma üksinda hakkasin käima, leian ma üha rohkem ennast vaheajal publiku hulgast. Küllap nad vaatavad, et ma nii õnnetu ja üksik, et vaja mind lohutada :D

Ja õnneks ei välista sooloartistiks olemine ( muusikutest ) sõpru-semusid! :)
Marchrabbit
Äss
Äss
Postitusi: 221
Liitunud: 15 Mai 2009, 22:51

Re: Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

Postitus Postitas Marchrabbit »

Sellega seoses on meeles mõlkunud ka üks selletemaline küsimus.Nimelt,mis oleks siis tänapäeva oludes optimaalne bändi suurus? Arvestades seda,et muusikat tehakse eelkõige tantsuks ja sealjuures kasutakse elektroonilisi abivahendeid( süntesaator;harmonisseerija jne) Mida rohkem liikmeid,seda rohkem eriarvamusi ja kõrgem esinemistasu. Samas on seltskonnal oma võlu,mis tekitab bändis selle "keemia".
ansambel "Lihtsad Poisid"
alland
Autoriteet
Autoriteet
Postitusi: 63
Liitunud: 15 Juul 2009, 20:13

Re: Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

Postitus Postitas alland »

Selle vastuse juures on nii palju muutujaid, et kindlasti pole õiget vastust olemas. Pakuks, et nii 3-5 oleks sellise tantsulka-bändi jaoks OK, on juba seltskond, aga mahub veel (võibolla siiski pillideta) ühes autos sõitma :)

Majanduslikus mõttes muidugi, mida vähem suid, seda odavam. Tehnikaga saab palju asju kompenseerida. Aga ikkagi jääb lavale vaadates säästubänd-konservi ja mitte värske ja täis-asja mulje, kui mingi pilli saund kusagilt nagu tuleks, aga pillimees aga topitud musta karbikesse kusagil varba all...

Mingi vahe sai ameti tõttu viibida üsna paljudel firmapidudel, mis ei olnud küll tantsusuunitlusega, ning oli näha, kuidas jõukusele ja maitsele vastavalt oli laval siis rohkem või vähem muusikuid. Tanel Padar seal lähedalt vaadatuna, üksi ja oma kitarriga andis pea sama fiilingu, mis the Sun keskmisel klubipeol. Teisal oli mees vägeva soundträki ja harmoniseerijaga ja oli ikka nagu laulev DJ.

See mingi tegija säde, mida võib leida ka üksiesinevas fänn-etnomuusikus ja mitte leida laitmatu esitusega Elmari/ALOTV/parvlaeva tantsuõhtu täiekoosseisulises ja tarifitseeritud vokaal-instrumentaalkoosseisus, see määrab. Mõnikord saab ühest lava täis ja voolab saaligi, ja vastupidi.
Korg KronosX & M3 & Pa2x Pro • NI Komplete 7 & Kore 2 • Reaper • Ableton • Omnisphere • soundcloud.com/allandd
Marchrabbit
Äss
Äss
Postitusi: 221
Liitunud: 15 Mai 2009, 22:51

Re: Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

Postitus Postitas Marchrabbit »

Bändiliikmete omavahelised lahkhelid ja eriarvamused. Need on ju ometi otseselt seotud likmete arvuga? :roll:
ansambel "Lihtsad Poisid"
alland
Autoriteet
Autoriteet
Postitusi: 63
Liitunud: 15 Juul 2009, 20:13

Re: Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

Postitus Postitas alland »

On tore, kui kollektiivis on heatahtlikke eriarvamusi, see viib edasi. Aga muusikute egod on sageli väga suured, ning minu kogemus näitab, et mida parem muusik, seda suuremaks kipub paisuma ego ning harva juhtub näha saama koosseisu, kes elu aeg üksmeeles koos mängiks, see oleks ka kaunis igav, ma kujutan ette :)

Kui muusik on üsna algaja, siis on ta kriitikale ja eriarvamustele ehk rohkem avatud - ta ei samasta iseennast ja oma tehtud muusikat nii tugevasti ja kui keegi kritiseerib (sa mängid liiga aeglaselt või kiiresti või valjult või vaikselt või kobasti või perfekt-masinlikult jne), siis ta ei võta seda kui enda pihta tehtud kriitikat ja tal ei ole nii valus. Paistab, et alatud teatud "tasemest" aga muusik samastab end oma tehtud muusikaga, iga eriarvamust tema muusika kohta võtab ta peaaegu isikliku rünnakuna ning siis on väga keeruline teda kuidagi korrigeerida või suunata. Sellistes (nii enda arvates kui ka objektiivselt) üsna tegijatest ja sisemiselt ometi väga ebakindlatest muusikutest on üsna keeruline toimivat bändi saada. Kui kõik tahavad staarid (olgu siis küla, valla, maakonna vmt tasemel) olla, siis üksteise toetus ja kokkumäng kannatab, igaüks tahab ennast eksponeerida ja otsib ka bändis võimalusi,kuidas aga ise välja paista.

Ja õnneks kasvavad enamus muusikategijaid ka sellest üle (mõni sellesse ei "haigestugi" :)) ning tunnevad, et suuri asju saab teha enamasti paljude ühise pingutusega, kus igaüks peab mingis osas isiklikud huvid ühisele eesmärgile (nt hea ja kokkusobiv bänd) allutama.
Korg KronosX & M3 & Pa2x Pro • NI Komplete 7 & Kore 2 • Reaper • Ableton • Omnisphere • soundcloud.com/allandd
Ivar
Äss
Äss
Postitusi: 213
Liitunud: 30 Okt 2006, 14:12

Re: Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

Postitus Postitas Ivar »

Jummalast õige jutt :P
heino
Algaja
Algaja
Postitusi: 6
Liitunud: 09 Dets 2009, 17:37

Re: Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

Postitus Postitas heino »

Hea teema. Põhiline eelis ongi iseseisvus ja sõltumatus. Olen samuti erisuuruste koosseisudega teinud. Ja üksluisuse välistab ka erinevate kooslustega tegemine. Minu puhul liitub veel õhtu juhtimine ka. Nii, et kui neljapäeval on pensionäride pidu muusika ja juhtimisega, reedel juubel muusikaga ja laupäeval pulmaisa koos eraldi bändiga, siis ei ole siin miskitki rutiini. Pärast 3 päeva taastud ja läheb jälle lahti.
Kasutaja avatar
Morino
Autoriteet
Autoriteet
Postitusi: 53
Liitunud: 01 Apr 2010, 17:50

Re: Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

Postitus Postitas Morino »

Minul isiklikult meeldib vaadata laval Olavi Kõrre esinemist. Tal on erakordne oskus mängida mitukümmend pilli. Põhiliselt keelpillid: viiul, kitarr, banjo, sitar, buzuki, kannel, hiiu-rootsikannel, mandolin, jne, veel kõiksugu lõõtspillid alates vene karmoshkast võru lõõtspillini. torupill, lüüra, suupill, trummid ja veel igasuguseid pille. Vahva on vaadata kui pidevalt järgmise instrumendi kotist välja võtab ja mängima hakkab. Veel huvitavamaks teeb selle, et kõiki instrumente mängib veel päris heal tasemel. See on juba üksikmängija absoluutne tase eestis :-) Ei oskakski täpselt õelda, millist tüüpi sõdur tema võiks olla. Äkki snaiper :-) samas mängib ta ka mitmes grupis. Viimane ülesartumine Virve pereansambliga. Tihti teevad koos Teppoga.

Leidsin ühe väga laheda üksikmuusiku etteaste youtubest
http://www.youtube.com/watch?v=679cXq3jN8I
Kasutaja avatar
raen
Autor
Autor
Postitusi: 1314
Liitunud: 17 Okt 2004, 18:33

Re: Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

Postitus Postitas raen »

Vaieldamatult nõuab selline pillimäng suurepärast "multitaskingut", aga vähemalt minu jaoks mõjuvad taolised etteasted pisut nagu koomilisena. Rohkem nagu demo, et "näe, suudan korraga putru keeta, jalgpalli mängida ja raamatut lugeda" :-)
Kasutaja avatar
Morino
Autoriteet
Autoriteet
Postitusi: 53
Liitunud: 01 Apr 2010, 17:50

Re: Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

Postitus Postitas Morino »

Kui muusikategemise eesmärk on ainult RAHA, siis on siililegi selge, et eelistatakse teha ühemehebändi. Ise käin ka hetkel üksinda esinemas ja tunnen, et võiks vähemalt kahekesi või kolmekesi käia. Muusikud võiksid siiski seltsivamad olla ja rohkem koos head muusikat teha :-) Tutvusringkonnas küllalt viiuldajaid, saksimängijaid, jne.. kes otsivad bändi kus mängida. Õnnetuseks nad on jäänud üksikuteks kuna bänd on laiali läinud. Tavaliselt bändis klahvide külles rippuv muusik olgu ta siis klaverdaja, akordionimängija või elektriorelimees, on omale soetanud moodsamad klahvpillid/süntekad ja bändikaaslased maha jätnud. Nüüd just on omal tulnud tahtmine 3 liikmeline instrumentaalansambel teha. Seltsis on ju põnevam.
Kasutaja avatar
raen
Autor
Autor
Postitusi: 1314
Liitunud: 17 Okt 2004, 18:33

Re: Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

Postitus Postitas raen »

Seda on kurb kuulda, et käid üksinda mängimas vaid olude sunnil ja, et hing igatseb tegelikult suuremat bändi.

Mina teen küll ühemehe-bändi suure mõnu ja naudinguga, ning see, et peo lõpus kellegagi raha jagama ei pea, pole siin üldse mitte peamine.

Rahast rääkides - minu arvates on pillimäng nii vahva töö, et olen mitu korda ennast mõttelt tabanud, et sellise vahva töö eest on suisa patt tasu võtta. Korra on mul juhtunudki muide see, et sõitsin pubist mängult koju, aga raha unustasin võtta ... :-)

Eks ole minulgi muidugi hetki, kus maailm mustana tundub, aga üldiselt ma siiski leian, et see raha, mis ma pillimängu eest saan, pole mitte pilli mängimise eest, vaid selle eest, et ma ei saa samal ajal olla kodus, koos oma lähedaste ja sõpradega.

Suured bändid on kahtlemata toredad asjad, aga mitmel mehel bändis on mõtet vaid siis, kui iga mees ka asja eest väljas on. Tüüpiline 2-e või 3-e liikmeline bänd kahjuks aga kipub tänapäeval välja nägema selliselt, et n.ö põhitöö on koondunud ühe mehe kätte. Enamasti on ta klahvpillimängija, kes siis hoolitseb ka põhjade tegemise, ehk siis bändi tegeliku muusika ja kõla eest. Ülejäänud mehed on pigem lisajõud. Või siis lihtsalt suvalised kehad, eriti sageli vahetuvad ju näiteks soolokitarristid. Seepärast polegi ka mingi haruldus, kui need lisajõud päris täpselt kõiki lugusid ega helistikke ei tea ega tunne, ning imiteeritakse siis sissemängitud partiide taustal niisama.

Loomulikult on olemas ka muidugi tervikuna ja BÄNDINA toimivaid bände, aga kuna tänapäeval saab nii lihtsalt ka ilma kaaslasteta musa teha, siis on stabiilset koosseisu koos hoida küllalt keeruline. Ikka ju tuleb erimeelsusi ette ...

Sa mainid viiuldajaid ja saksimängijaid ... Paraku on jah vaid ühele kindlale soolopillile spetsialiseerunud muusikul raske rakendust leida. Mina näiteks küll ei kujutaks ette, et võtaksin endale kõrvale viiuldaja, kes siis neli tundi mul kõikides lugudes viiuldaks ... :-)

Kui ta lisaks ka laulaks, mängiks veel mingeid asju, oleks juba asjal mõtet.

Ehk siis kokkuvõtteks - kiidan alati suuri ja reaalselt TOIMIVAID bände, kus kõik liikmed on asja eest. Aga olukord, kus üks laulab, teine mängib kitra ja kolmas vajutab "play"-nuppu, ja kõik tahavad selle eest raha saada, on minu arvates maksja jaoks ilmne raiskamine.
heino
Algaja
Algaja
Postitusi: 6
Liitunud: 09 Dets 2009, 17:37

Re: Ka üks on lahinguväljal sõdur ...

Postitus Postitas heino »

Täiesti nõus Raeniga - üksitegemist peab nautima. Eks ole mulgi läbi tehtud kõik etapid alates 1980. aastast. Esteks noorte meeste bänd kus nautisime 5-kesi proovitegemist, samuti tantsupeol esinemist, kus plikad vahtisid suu ammuli ja silmad säramas... Eks see tunne ka ole midagi.
Kõige raskem variant tagantjärele vaadates on musitseerimine abikaasaga koos - varsti tulevad loomingulised eriarvamused ja nii ta läks - nüüd olen üksi (laval, mitte elus) .
Aga tegelikult ei tähenda see mitte seda, et olen seltsimatu ja suhtlemisraskustega. Kuna olen ka peojuht, siis suhtlemine on kõige tähtsam, ja alati on õigel ajal hea tuju.
Lõõtspill, mis on minu põhiinstrument (teine on fonogramm:))) eeldabki individuaalsust. Ja muidugi peab asja hingega tegema , siis saab "lava sind täis" ka üksipäini.
Tänud Raenile, et sellise arutlusteema üles võtsid!
Heino
Vasta