Kuidas õppida süntesaatorit mängima?

[Marchrabbit]

Raen-i soovitusel alusan siia uue teema,kuhu võiks koguda kokku tarkuseterad ja õpetused neile,kes soovivad õppida iseseisvalt ,kodustes tingimustes süntesaatorit mängima. Igaüks ,kes sellega tegelenud on võiks siia kirjutada oma kogemused ja nõuanded. Hea oleks,kui teema arenedes suudaksime säilitada ka mingisuguse loogilise järjestuse. KUi teema on jõudnud juba noodist mängmise tõdedeni,siis ei oleks enam hea klaviatuuri tundmise algtõdesid sinna vahele panna. Niisiis kõige esimesena tuleb teada klahvide nimesid. Need on A B C D E F G. Igal klahvi on oma kindel asukoht. Klaviatuur on jagagatud oktaviteks. Lisaks sellele on klaviatuur veel tinglikult pooleks jagatud "keskmise C klahviga
"http://tbn1.google.com/images?q=tbn:QfU ... yboard.jpg

Sellel aadressil peaks olema nähtaval pilt,mis annab ettekujutuse klaviatuurist.

[Seidy]

pisut suurem ja arusaadavam ehk:
http://img.quamut.com/chart/651/11_gran ... _piano.jpg

[Marchrabbit]

Algajal pilliõppijal soovitan koju tuua mõningad muusikaõpikud .Neid saab vabalt laenutada raamatukogust. Tavalised kooliõpikud sobivad ka. Sealt saab meelde tuletada põhilised noodid ja muud märgid,mida noodijoonestikule märgitakse. Raamatukogus on saadaval ka suur valik laulikuid,kus noodid sees. Sealt tasub välja valida esialgu lihtsad ja enda jaoks hästi tuntud laulud,mille mängimisega alustada. See aitab ära tabada õige rütmi.Samuti aitas see vähemalt minul õppida noote õige pikkusega mängima. Selleks ,et noodist mängida mingit enda jaoks täiesti tundmatut lugu,peab juba nooti päris hästi tundma. Mulle tundub,et ilma õpetaja abita siis hakkama ei saa. Oma lõbuks on aga võimalik niimoodi mängida küll. Saab panna automaatsaate peale ning vasaku käega akorde valida ning paremaga noodist meloodiat . Akordid on enamasti kirjutatud noodijoonestiku kohale.

[Marchrabbit]

Juhuks,kui mõni algaja siia piiluma juhtub lisan veel paar olulist nüanssi. Noodijoonestikul on viiulivõtme taha sageli märgitud bemolli ja dieesi
märgid. Need tähendavad ,et osad noodid tuleb mängida poolnootidel ehk mustadel klahvidel. Kui neid märke ei jälgi,siis võib algul tunduda,et mõni lugu kõlab vägagi veidralt,kuigi mängiks justkui õigest noodist. Kui keegi foorumi kogenud liikmetest leiab aega,siis oleksin väga tänulik,kui kirjutaksite siia teemasse,milliseid noote tuleb mustadel klahvidel mängida vastavalt bemoll ja diees märkide arvule noodijoonestiku alguses. Kõige keerulisem on just kolme märgiga helistik. Teine küsimus on taktimõõdu kohta. See on ka alati noodijoonestiku algul ära näidatud ja sellest sõltub loo tempo. Kas on võimalik endale mingid sellekohased reeglid selgeks teha. Võibolla on minu küsimused rumalad,aga ei ole tõesti sellist nõu kelleltki küsida.

[raen]

Mnjah, hakatuseks peaks sulle ütlema, et seda kõike nimetatakse muusikateooriaks ja mina õppisin seda koolis päris mitu aastat. Ehk siis, tegu on omaette teadusega ja selleks, et sellest kõigest normaalselt aru saada, pead esmalt endale põhitõed selgeks tegema. No, umbes sama, et enne kui astendamise juurde lähed, pead aru saama, mis on korrutamine. Jne

Aga ok, ma püüan midagi seletada ...

Kõige hakatuseks mõtle selle peale, et kuigi näiteks klaveril ( ja teistel klahvpillidel ) on noodid jagatud pooltoonideks/toonideks ( st mustadeks-valgeteks klahvideks, kui asja klaveri peal vaadata ), millest siis omakorda koosnevad oktaavid, on see tegelikult üsna vägivaldne, jäik ja "matemaatiline" jagamine. Kui mu mälu mind ei peta, siis oli see Johan Sebastian Bach, kes sellise süsteemi kasutusele võttis ( tema nn. hästitempereeritud klaviir ). Põhjuseks see, et üldine segadus muusika loomises-kirjutamises tuli lõpetada, mingit standardit oli vaja ja selline oktaavi jagamine ( n.ö kirve meetodil ) 12-neks VÕRDSE VAHEMIKUGA pooltooniks kõlas enamvähem OK-lt. Tegelikult on see süsteem muidugi kaugel ideaalsusest ja näiteks nende instrumentide puhul, kus astmed pole fikseeritud ( näiteks viiul, inimhääl, ka kitarr kui keeli natuke "venitada" mängu ajal ), seal mängija puht alateadvuslikult, nö "kõrva järgi" kasutab märksa "õigemaid noote", kui seda näiteks klaver, kus noodikõrgused on jäigalt paigas, võimaldab.

Ehk siis kokkuvõtteks, klaver ei kõla kunagi päris "õigesti" - mõni akord kõlab paremeni kokku, mõni kehvemeni. Võiks muidugi oktaavi jagada ka näiteks 100-ks noodiks ja selline süsteem kõlaks märksa puhtamalt, kui praegune, aga asi läheks liiga keeruliseks. Kas keegi kujutaks ette, kuidas mängida 1000-nde klahviga klaverit, eks?

Nii, meil on siis 12 pooltooni, millest koosneb terve rida oktaave, eks. Klaveril on neid loetud arv, aga üldiselt, nagu mina asjast aru saan, võiks neid oktaave vabalt lisada nii basside, kui kõrgete nootide suunas veel mitmeid. Ainumas, et inimese kuuldepiirkonnast läheb siis asi üsna kähku juba välja. Ja ilmselt ei suudaks ka klaverisugune instrument selliseid infra - ja ultrahelisid tekitada.

Igast sellest 12-st noodist alustades ( ehk, võttes selle noodi n.ö "põhinoodiks" ) saab ülesehitada mazhoorse ( rõõmsa kõlaga ) helirea ja ka minoorse ( kurva kõlaga ) helirea. Ehk siis akordi. Nojah, see on muidugi ka suht lihtsustatud jutt ja tegelikult on neid erinevaid heliridu palju rohkem, võtame või näiteks "bluesi helirea", mis pole ei kurb ega rõõmus. Ja ka akorde on palju rohkem ja keerukamaid, kui pelgalt mazhoorne ja minoorne akord, aga ärgem ajagem siin praegu asja liiga keeruliseks. Igastahes on aga siis nii, et kui on mazhoorne helirida, siis sellega käib alati paaris vastav minoorne helirida - näiteks C-duuriga ( teise nimega Do-mazhoor ) käib alati paaris A-moll ( ehk La-minoor )

Neid kahte helistikku saab klaveril mängida nii, et ei pea kasutama ühtegi musta klahvi. Aga nii kui tahad mängida lugu mõnes teises helistikus, pead paratamatult käiku laskma ka mustad klahvid. Millised ja kui palju mingis helistikus musti klahve on, vaata nn. "kvindiringi" tabelist - http://et.wikipedia.org/wiki/Kvindiring

Kõige keerulisem on just kolme märgiga helistik

Kui sa nüüd vaatad seda tabelit, siis näed, et näiteks Ces-duuris lugu, kus on helistikus 7 bemolli, on ikka karmilt keerulisem klaveril mängida, kui näiteks 3-me bemolliga Es-duuri lugu ( või 3-e dieesiga A-duuri lugu )

Kokkuvõtteks, olgu vastavas helistikus neid dieese või bemolle nii vähe, või palju kui tahes, need tuleb kogu loo jooksul just vastavalt ka mängida. Just sellepärast need sinna noodijoonestiku algusesse märgitaksegi, et ei peaks iga jumala noodi ette eraldi panema. Neid nimetatakse siis võtmemärkideks ja nende järgi saad juba esmase pilgu noodilehele heitmise järel hinnata, mis duuris ( või vastavas paralleelses mollis ) lugu on. Muidugi kasutatakse muusikas loo kulgedes ka juhuslikke kõrgendavaid ja madaldavaid märke ( ja ka nende märkide mõju tühistavat märki, mida kutsutakse bekaariks ), aga reegel on see, et juhuslik märk kehtib ainult ühe takti piires, võtmemärk aga terve rea, tegelikult enamasti isegi kogu loo, jooksul.

Tegelik elu on muidugi märksa keerulisem ja ainult väga labased ja lihtsad lood püsivad ainult ühes helistikus. Üks õige eurolaul ju ikka moduleeritakse enne lõppu pool tooni, või kui tibi hääl kannatab, siis isegi terve toon kõrgemaks, eks!

Edasi pead endale selgeks tegema, mis on tempo ja mis on taktimõõt.

Ma ei viitsi ega suuda siin päris kõike peensusteni lahti seletada, aga hästi lihtsalt öelduna - tempo number näitab, kui kiire on loo biit ja taktimõõt näitab, kui mitu basstrummi nätakat ühes taktis on.

Kokkuvõtteks, kui sa ka siinkirjutatust kõigest aru ei saanud, ära väga kurvasta, nagu ma alguses ütlesin, muusikateooria raamat on üsna paks ja inimesed õpivad seda värki päris mitu aastat ...

[Marchrabbit]

Tänan pika ja põhjaliku nõuande eest. Tõsi ta on ,et see muusikateooria on päris keeruline. Samas tundus mulle ühel hetkel õige hakata harjutama pillimängu just noodi järgi. Täna ei pea seda otsust kindlasti kahetsema Soovitan ka teistele algajatele sama. Võibolla soovin lihtsalt liiga kiiresti edasi liikuda ja võtan liiga keerulisei ülesandeid,aga kui mingi lugu mulle väga meeldib ja ma soovin seda normaalselt mängima õppida,siis on mille nimel pingutada. Üks kummaline anomaalia on veel selles,et kui hakkasin harjutama neid kõrgendatud ja madaldatud helistikega lugusid,siis läks käte asend jälle väga koledaks. Valgetel klahvidel mängides olin just käed enam vähem normaalselt ja krambivabalt liikuma saanud.Kas käte asetue kohta on ka oma nipid ?

[Project X]

Käte asendi kohta on nii palju, et iga klahvi jaoks on oma sõrm. Vähemalt nii palju on mul meeles klaveritundidest.
Näiteks klaveriõpikus olevatel etüüdidel on peale kirjutatud sõrmed numbritena - 1 = parema käe pöial ja 5 siis väike sõrm.
Näiteks C duuri mängides on sõrmede vahetus selline 1 2 3 1 2 3 4 5, et siis E pealt F'i peale minnes mängid F'i pöidlaga.
Kuidas see loogika märkidega helistikes täpselt kehtis ma enam ei mäleta...peaks klaveri taha istuma ja vaatama kuidas sõrmed jooksevad

Igal juhul käte asend sõltub suuresti õigete sõrmede kasutamisest

[raen]

Näppudega oli minu arust jah see loogika, et kui noodid tulevad järjest, siis mängid neid ka naaber-sõrmedega, ja eelistatult alustades pöidlaga, mis on reeglina ju kõige tugevam sõrm. Juhul, kui käik on pikem, kui 5 sõrme, siis tuleb arusaadavalt kusagil poolepeal teha see lüke, et paned pöidla taas alla.

Veel oli soovitus, et kui võimalik, siis vältida väikse sõrmega musta klahvi mängimist ( väike sõrm ju reeglina nõrgim, aga musta klahvi mängida on suht keeruline )

Aga siin ei ole selliseid raudpolt reegeleid, mida PEAB järgima. Eesmärk on kõik noodid võimalikult mugavalt ära mängida ja palju sõltub siin hetkeolukorrast - on olemas klaveripalu, mida on väga mugav ja loogiline mängida, aga on ka neid, kus sõrmed lähevad üsna risti, ürita neid noote mängida mistahes sõrmedega. Ja palju sõltub ka sellest, millised ja kui suure ulatusega on mängija käed - mis on ühe jaoks mugav positsioon või võte, on teise jaoks paras piin. Mul oli kunagi sõber, kes võttis vabalt ühe käega sellise võtte, et pöial oli C-noodil ja sama käe "nimeta-matsiga" ulatas võtma järgmise oktaavi G-nooti. Vat siuke labidas oli venna käsi! Ja virutas igast bluese ja boogi-voogisid ka, nagu nalja. Samas jälle, klaveriõpetajal oli mul nii väike käeke, et vaevu ulatas oktaavi võtma.

Klaveriõpikutes on jah nootidele peale märgitud, milliste sõrmedega tuleks neid mängida. Seda siis ikka selleks, et mängijal oleks lihtsam. Muidu tuleb aga ikka ise pusida ja katsetada, kuidas midagi parem mängida on.

[Marchrabbit]

Kas oluline on ka istumise asend(küünarnukkide kõrgus käelabade suhtes) Praegu olien just valinud harjutamiseks endale tuntud meloodiaid,et saaksin võrrelda noodikirja sellega,kuidas need lood mul meeles on. Niimoodi loodan ka nooditundmist parandada. Kas see meetod on ikka hea või tuleks harjutada klassikat?

[raen]

See kuidas sa istud klaveri taga on väga tähtis! Tahad, räägin naljaka loo?

Küllap igaüks, kes on klaverit koolis õppinud ja pidanud aegajalt kontserte ( st arvestusi-eksameid ) andma, see teab, et kui algul õpid lugu noodi järgi mängima, siis pärastpoole, kui lugu juba selge, ei viitsi enam nooti väga jälgida ja virutad rohkem mälu järgi. Kontserti andes mõistagi nooti enam ette ei tohigi võtta. Mis on aga selle pidevalt peastmängimise miinus, on see, et ega varsti enam loo noote ei mäletagi, vaid mäletad pigem liigutuste järgnevusi, mida loo esitades kätega teha tuleb.

Ja sellest tulenevalt on väga lihtne takerduda, kui juhtumisi peaks mäluauk tekkima. Ja mis kõige hullem, võid ka looga puhta puusse panna, nagu minuga juhtus. Juhtus aga see, et sattusin ühel kontserdil klaveri taha istuma natuke liiga vasakule. Hakkasin looga uljalt pihta, ise tunnen küll, et midagi on nagu valesti - musti klahve peab liiga palju mängima ... Poole loo pealt taipasin, et krt ... vales helistikus mängin ...

Muide, just sellise olukorra vältimiseks tuleks mõni aeg enne eksameid jälle noodiraamatud välja otsida ja harjutada taas noodist.

Aga muidu - ära väga muretse oma istumise, käe hoiaku ja muu tühja-tähja pärast! Mängi nii, nagu sul endal mugavam on - nii ongi kõige õigem!

[Marchrabbit]

Nii,et seda õnne loota,et võtan mingi loo noodid ette ja esimese -teise korraga suudan seda juba puhtalt noodist mängida on üpris naiivne.
Täiesti normaalne on siis ,et ka noodi järgi mängides tuleb lugusid päris pikalt harjutada. Noodid on pigem nagu spikriks.?

[raen]

Noodistlugemine on omaette oskus, mida treenitakse. Hea pianist ei pruugi olla hea noodist lugeja. Need oskused võivad, aga ei pruugi kattuda. Aga hea noodistlugeja võtab tundmatu noodi ette ja loeb-mängib sama soravalt, nagu sina loed raamatut. Ok, eks natuke sõltub ka muidugi loo keerukusest. Mina olen kahjuks üsna kehv noodist lugeja, see aga ei tähenda, et ma olen ebamusikaalne. Selleks, et olla geniaalne helilooja ( näit. Irving Berlin - "Valged jõulud" ) või kitarrikunn ( Jüri Rosenfeld - eesti bluesikitarristide "isa" ), ei pea üldse tingimata noodikirja tundma. Samas on muusikateooria tundmine muidugi alati plussiks.

Siis on veel selline mõiste, nagu "absoluutne kuulmine" - see tähendab inimest, kes sulle lambist võib ette laulda suvalise noodikõrguse. Ehk siis - ütled talle "laula A-nooti!" ja tema laulabki sulle täpselt, ilma, et näiteks klaveril ennast aitaks, õige kõrgusega noodi. Eristatakse veel "omandatud absoluutset kuulmist" - see on inimene, kes suudab umbes-täpelt mõne noodikõrguse ära tabada. Viimaste hulka kuulun ka mina, tänu sellele, et küllalt suur hulk elust on kitarri häälestatud ja MI-noot on lihtsalt kõrva kulunud.

Kõik need omadused võivad, aga ei pruugi tingimata teha inimesest mõjuva artisti-interpreedi. Mõni väga musikaalne inimene on laval nagu jobu ja mõni suht kasinate võimetega inimene võib rahvast hullutada. Nii, nagu ka mõni väga tark inimene ei oska teisi õpetada, aga teine suht keskpärane tarkpea on massidele teenäitajaks. Elu on üldse üks keeruline asi ...

[raen]

Muide, absoluutse kuulmise kohta leidsin ühe päris põneva Eesti Päevalehe artikli 2005-ndast aastast. Kuna on karta, et äkki link mõne aja pärast ei tööta, teen copy -

"Üks inimene 15 000-st sünnib absoluutse kuulmisega. Asümmeetria kahe ajupoolkera vahel, üle mitme põlvkonna välja löönud geen ja palun väga, tulemuseks on uus Bach, Mozart või Frank Sinatra.
Nähtusel pole midagi ühist kuulmise teravusega. Nagu kooliharidusega inimene võib sõna kala kõrva järgi üles tähendada tähtede k-a-l-a abil, teab absoluutik “Põdral maja metsa sees” kuuldes, et tegemist on do-fa-fa-sol-iga. Ta võib mõnele noodile mõeldes selle täpsel kõrgusel ette laulda ja pruugib kellelgi ümbritsevatest pilli häälestamisel mööda panna, kui ta tundlik kõrv paneb halvaks kas või veerandtoonist eksimist. Absoluutse kuulmisega geeniuste nimekiri on pikk ja kuulsusi täis pikitud.

Kõik oleks justkui suurepärane? Pruugib aga tuntud süsteemist kõrvale kalduda, ning ime-andest ei jää midagi järele.

Proovige lugeda mõnda teksti nii, et ütlete iga tähe asemel sellele tähestikus eelneva tähe. Sama tunneb absoluutik, kes peab mängima näiteks pool tooni madalamaks häälestatud pillil. Pange viiulit õppinud absoluutne kuulja trompeti partituuri taha, kus kirjapildi do asemel si-bemoll kõlab: ta kratsib selle peale kukalt ja imestab, kes niisuguse rumaluse peale tuli.

Hea küll, kirjapildi selguse nimel võib solfedžoveidruse kuidagi andeks anda. Seevastu kooliõpikute jo-le-mi süsteem, kus jo võrdub kord ra, siis na või di-ga, ajab neil südame täis. Miks teha lihtsaid asju keeruliseks ja lahendada iga kord võrrandit tundmatuga, kui igal noodil on oma nimi olemas?

Kuna absoluutset kuulmist esineb harva, pole erilist lootust, et noodisüsteem nende kannatuste tõttu ümber tehtaks. Sundsituatsioonis, puhkpilli kõlale mittevastava noodipildi või tugevalt häälest ära instrumentide puhul ei jää absoluutse kuulmisega muud üle, kui kõrvad vastavalt kõrgemaks või madalamaks timmida. Mõnel läheb see libedalt, teisel võtab kuid, enne kui harjub. Sama hästi võiks hobust nähes endale sisendada: see oli koer, see oli koer…

Selleks, et heliteos värskemalt kõlaks, keeratakse helistuudiotes salvestus mõnikord natuke kõrgemaks. Inimesed kuulavad ja tänavad suurepärase elamuse eest. Krooniline absoluutik vaevleb kaks tundi nagu sütel – kuulatab vale sagedusega noote, käiab neid närviliselt oma peas ja püüab salaja õiget la-d ümiseda. Koju jõudes istub mantlit maha võtmata klaveri taha ja mängib närvi rahustuseks paar kromaatilist heliredelit üles-alla, et oma kuulmisaparaadi töökindluses veenduda. Pideva kruttimise tõttu kurdavad paljud, et on hakanud helikõrguste määratmisel poole tooniga eksima.

Veel üks lõks on süntesaatori nupuke nimega transpose. Rõõ-muks keskmise sõrmejooksuga pillimeestele, võib selle abil kõi-ge mugavamates helistikes mängida. Kui muuta vaja, keeratakse do-klahv lihtsalt sol-bemollina kõlama. Nagu juhtus kunagi ühel koolipeol, kus lauluõpetaja aina nuppu keeras, siis vahelduseks noore abilise sama pilli taha kutsus ja ise koori juhatama asus. Laululapsed pidid seekord saateta hakkama saama – imelapsest klaveriõpilane tõi oma ehmatuseks kuuldavale paar vale törtsu, ülejäänud aja istus kangestunult süntesaatori taga, käed värisemas, ja arvutas paaniliselt – kui do kõlab nagu fa-diees, kust ma siis la-dieesi leian?

Väidetavalt võib absoluutse kuulmise pidevate kõikumistega ära rikkuda, kas siis riigiti ühtlustamata la kõrguse või eri ajastute muusika mängimisega. Muusikaakadeemia professor Mari Tampere-Bezrodny teab rääkida juhtumist viiuldaja Viktoria Mullovaga, kes innukalt vanamuusikaga tegeledes oma absoluutsest kuulmisest ilma jäi (vanamuusika häälestus on praegusest tunduvalt madalam).

Absakaks” kutsutud anne ei pruugi alati tähendada head muusikut. Kui see kodu või kooli poolt märkamata jääb, elab inimene oma võimest kunagi teada saamata. Võib sündida absoluutse kuulmise, kuid viisipidamisoskuseta (Jaan Rääts). Mõned panevad küll üksikud noodid eksimatult kirja, kuid ei taju jällegi harmooniat. Teised peavad halvasti rütmi või pole suutelised improviseerima. Kummalisel kombel on absoluutne kuulmine keskmisest sagedam autistide hulgas (kuni 5%), samuti täheldatakse seda pimedatel muusikutel.

Viimaste puhul on tõenäoliselt tegu väga varases eas alanud töö, mitte pimedust saatva erinähtusega. Ehkki arvamused absoluutse kuulmise väljaarendamise kohta on vastukäivad, oleks kraad madalamat ehk relatiivset kuulmist võimalik paljude inimeste puhul muusikalise kuulmise treenimisega saavutada. Kahjuks on lääne muusikakoolide pilliõppesüsteem üles ehitatud pigem silma kui kõrva järgi mängimise peale, muidu võiks meil “andekaid” rohkemgi olla.

Enamjaolt orienteeruvad absoluutse kuulmisega inimesed väga hästi klaveriklahvide helikõrgustes. Mitmehäälsete muusikaliste diktaatide kirjutamine, pilli häälestamine või raadiost kuuldud hittide järgi mängimine ei valmista tavaliselt mingeid raskusi. Samas seab veerandtoonine kõikumine nad segadusttekitava küsimuse ette, kummale poole nooti “ümardada”. Probleem pole kuulmises, vaid selles, et vahepealsetel helidel puudub tempereeritud süsteemis nimetus.

Efektsematel juhtudel suudavad imekõrvad kindlaks määrata kauguses kostvate varesekraaksatuste kõrgusi. Samuti võib lapsuke issile teatada: “Kui sa eile oma nina nuuskasid, kõlas sealt re, aga täna tuli fa.”

Kõige hämmastavam on absoluutse kuulmise ja erakordse muusikalise mälu kombinatsioon, mis võimaldab korra kuuldud heliteose kas või aastate pärast ja harjutamata ette kanda. Dmitri ŠShostakovitshš kirjeldab mälestusteraamatus “"Tunnistus"” oma õpetajat A. Glazunovi:

“Üks Glazunovi kuulsamaid trikke oli järgmine. Tanejev esitleda oma uut sümfooniat. Tema võõrustaja oli peitnud kõrvaltuppa noore Glazunovi. Tanejev mängis. Kui ta lõpetas ja tõusis klaveri tagant, astusid ligi külalised, kes teda loomulikult õnnitlesid. Teisest toast juhatati sisse Glazunov. Glazunov istus klaveri taha ja kordas Tanejevi sümfooniat algusest lõpuni. Ja ta oli äsja kuulnud seda esimest korda – läbi suletud ukse.”

Igavene vaev

Hans Hindpere, helilooja

•• Artur Rinnel oli 100% absoluutne kuulmine. Mina olin aastaid tema klaverisaatja. Aga 60.–70. aastatel olid maakultuurimajade klaverid kohutavas seisukorras. Kui üks noot oli häälest ära, kannatas veel kuidagi välja, aga kui klaver pool tooni madalam, siis tema laulda ei suutnud. Sellepärast pidin tema kontserte mõnikord kuskilt välja peilitud akordioniga saatma.

Johannes Lõhmus, muusik

•• Lastemuusikakoolis oli mul absoluutse kuulmisega lihtne, diktaadid kirjutasin vabalt ära. Otsa-koolis oleks relatiivse kuulmisega kergem olnud. Siis, kui teised määrasid kobarakordid kiiresti ära, pusisin mina alles üksikute nootide eristamisega. Infot oli liiga palju.

Valter Ojakäär, muusik

•• Minu abikaasa Helju Sepp on absoluutse kuulmisega. Varem ei olnud grammofonide mahamängimiskiirused eriti täpsed. Teda segas väga, kui kontsert pidi olema C-duuris, aga kõlas hoopis mõnes muus helistikus. Praegu on ta 82-aastane ja ütleb, et on hakanud miskipärast pool tooni kõrgemalt kuulma.

Dirigent Alfred Karindi loobus jällegi koorijuhtimisest, sest koorid vajuvad lauldes teatavasti natuke madalamaks. Tema jaoks oli see kõikumine väljakannatamatu. Muide, Karindi tütrel Lainel oli samuti absoluutne kuulmine. Käisime koos konsis ja teised kirjutasid tema pealt diktaate maha.

Jaak Joala, muusik

•• Minul ei ole absoluutset kuulmist, õnneks! See on üks igavene nuhtlus.

Mõelge maailma erinevaid orkestreid: ühes on la 440, teises 442, 444 või 446 hertsi. Missugune piin see oleks!

Mul on lihtsalt väga hea aktiivne muusikaline kuulmine ja kuulen vaat et rohkem, kui mõni absoluutse kuulmisega.

Orkestrist kuulen viimase krõbina ka välja."

[Marchrabbit]

Olen nõus nendega,kes ütlevad,et kitarri saab kuulmise järgi mängida ja mängima õppida. Kas aga klaverit ja süntesaatorit on ka tõesti võimalik ilma nooti tundmata hästi mängima õppida? Oma kogemuste põhjal julgen küll kahelda. Siinsamas foorumis keegi mainis ka,et ilma teooriata pilli õppimine on üks päris kole tuupimine,kui just ei ole eriti head annet ja muusikalist kuulmist.

[raen]

Kõiki instrumente on võimalik kuulmise järgi mängida. Ausalt öelda, vahel mulle tundub, et isegi hea on unustada kõik teooraid ja lihtsalt mängida ... ja kuulata, kuidas mängid ...