Kitarristidel on vahel laval olles tarvis kiirelt suunata signaal ühest ahelast teise, näiteks soolo ajaks läbi mingite efektipedaalide. Või siis saata signaal võimendi teise kanalisse või koguni suisa teise võimendisse. Seda on mugav teha A-B jalglülitiga. Põhimõte on sellisel lülitil väga lihtne - sisse läheb üks pistikupesa ja välja kaks. Vastavalt siis lüliti asendile liigub signaal kas ühte või teise väljundisse.
Veidi keerukam versioon sellisest pedaalist on see, kus lisaks peamisele sisendile on veel üks sisend, nn. "effects return". Sellise lülituse puhul saab kasutada skeemi, kus signaal liigub vajadusel jalglülitist mingitesse efektipedaalide ahelasse, sealt tagasi jalglülitisse ja edasi juba võimendisse. See väldib "stepptantsu pedaalidel", piisab ühest vajutusest, et mitu efekti korraga järele ühendada. Teiseks saab sel moel ahelast välja jätta need efektipedaalid, mis ehk tooni rikuvad ( näit mitte true bypass pedaalid ) ja mida tahaks ainult teatud hetkedel järele ühendada.
Asja on muidugi võimalik veelgi keerulisemaks ajada, lisada tuluke, mis näitab lüliti asendit, tekitada täiendavalt veel sisendeid-väljundeid ja nende omavahelisi ühendamise skeeme jne.
Minul aga seda kõike tarvis polnud.
Kuna kõik saadaval olevad sellised pedaalid olid just õnnetuseks üsna keerukad ja seda kõige lihtsamat, füüsilise lülitiga A-B switchi, mida mul vaja oli, polnud kusagilt võtta, siis tuli see ise valmis teha. Sammud Oomipoodi, sealt sain nii pesad, lüliti, kui ka alumiiniumkarbi. Puurimine ja tinutamine oli juba kukepea.
Tulemus sai aga täpselt see, mis vaja - ei mingit adapteri või patareiga mässamist, skeem on lihtne ja pedaal praktiliselt purunematu, pealegi veel ägeda "vintage" välimusega. Patt oli kohe lapsukesele lahjemat nime panna!
PS. Aitähh Ivarile asjalike soovituste eest!
