Teen siis otsa lahti ...
Kuna märkasin hiljuti Selveris õlle järel käies täiesti juhuslikult, et nimetatud filmi DVD on kõigest 99 krooniga müügil, siis oli patt 3-e Oscari võitja ostmata jätta.
Et mitte hakata ise filmi sisu ümberjutustama, tegin copy -
"On aasta 1944. Hispaania kodusõda on lõppenud fašistide võiduga, kuid mõningates mägipiirkondades käib veel võitlus vabadusliikumise ning frankistide vahel, keda juhib sadistlik kapten Vidal.
Vidali meeste poolt hõivatud üksildlasse mägitallu on teel lapseootel Carmen koos tütre Ofeliaga. Isa kaotanud ning ootamatult võõrasse keskkonda paisatud hingeline tüdruk leiab lohutust muinasjuttudest ning talle tundub, et ümbritsev ürgmets on haldjaid ja muinasjututegelasi täis võlumaailm. Tüdrukule pakub pakub tuge ka majapidajanna Mercedeses, kes salaja mässulisi abistab.
Ühel öösel avastab Ofelia maamaja tagant metsast kummalise labürindi, mida valvab groteskne, sokusarvedega Paan. Tüdruk kuuleb, et muistse ennustuse kohaselt on ta maa-aluse kuningriigi printsess ning oma tõelise mina avastamiseks ja kuningriiki jõudmiseks peab ta läbima kolm verdtarretavat katset. Kõhklemata otsustab Ofelia Paani väljakutse vastu võtta.
"Paani labürint" on Mehhiko omapärase õuduslavastaja Guillermo del Toro suurteos, mis üllatas kevadel Cannes'i festivalil. Rikkalikul ladina-ameerika ja hispaania folklooril ning maalikunstil baseeruv film on liigutav lugu inimese püüdest leida headust ja lohutust ka kõige lootusetumaski olukorras. Filmi lummava atmosfääri loovad Fransisco Goya töödest inspiratsiooni saanud operaatoritöö ning maaliline orkestreering, mis on ühendatud terviklikuks fantaasiamaailmaks läbi Guillermo del Toro nägemuse."
Pean tunnistama, et ma pole üldse mingi filmifriik, kes tulenevalt oma friiklusest armastab ainult selliseid filme, mida ükski teine normaalne inimene vaadata ei taha. Küll on aga mul tõesti allergia linateoste suhtes, mille autorid oma vaatajat kohe sugugi ei austa. Igatsugu seebiseriaalid on üks selline halb näide, aga filme, mis oleksid võinud parem sündimata jääda, on muidugi hulgim.
"Paani labürint" on aga väga mõjuv ja eriline film. Omapäraselt ja värskelt mõjub juba hispaania keel, mida kõik tegelased räägivad ( tegevus toimub ju ikkagi Hispaanias ). Meeldiv vaheldus juba ajudele hakkavale ameerika-englishile. Arvutis sündinud pildiosa on reaalsega kenasti ühildatud ja filmi atmosfäär on tõesti võimas. Esimesed minutid filmist jätavad mulje, et tegu on romantilise muinasjutt-filmiga, stiilis "Narnia lood", või "Peeter Paan". Et aga "Paani Labürint" pole üldse mitte lastefilm, saab selgeks üsna varsti - jõhkrad stseenid on suisa Tarantino väärilised ja kohati oli endalgi tahtmine pea kõrvale keerata. Väärtfilmile omaselt, kuigi süzhee pole teab mis keeruline, pakub see mõtteainet veel mitmeks päevaks peale vaatamist. Ja tegelikult ei antagi vaatajale päris selget vastust, kas see film on muinasjutt ja õnneliku lõpuga, või on selles vaid karm reaalsus ja et muinasjutt eksisteeris pelgalt tüdruku fantaasiates. Ei teagi, kas filmi lõpus kurvastada, või tunda rõõmu.
Kui mõned küsitavused ka süzheest leiab ( näiteks, miks pidid partisanid lao avama võtmega, mitte aga näiteks ust lahti murdes, reetes sellega majapidajanna Mercedese, või kuidas vaatas Ofelia üsna kartmatult pealt, kuidas koll sealsamas kõrval tema sõpradel inglitel päid otsast hammustab ), siis tüütuid klisheesid ja vindi ülekeeramist siin filmis pole. Näiteks, ka filmi lõpus, kui paha tegelane kapten Vidal on just oma kasutütre maha lasknud ja koos beebiga labürindist välja Mercedese ja partisanide ette astub - kui mõnes teises filmis ehk oleks hakatud mingit ninnu-nännut ajama, stiilis "lepime nüüd enne sinu surma ära!", siis siin ei tehta pikka juttu, lurjusele kuul pähe! Ja suures plaanis.
Kokkuvõtteks, see on film sõjast ja sellest, et sõjaõudustest leiab ehk pääsu vaid oma unistustemaailma põgenedes. Aga ka headusest, kaastundest ja vaprusest.
Ilus film. Võimas film. Kurb film.