Tegu on siis FireWire helikaardiga. ECHO toodab selles seerias nelja erinevat FireWire kaarti ja see isend on neist neljast kõige napimate võimalustega ja füüsiliselt kõige pisem.
ECHO kohta niipalju, et mulle on alati sümpaatsed olnud need firmad, mis tegelevad ühe ja konkreetse asjaga. On muidugi ka erandeid, näiteks Yamaha, mille ampluaa ulatub paadimootoritest tiibklaveriteni ja kõik on üsna hinnatud, aga ainult ühele suunale spetsialiseerunud firma tundub enamasti siiski usaldusväärsem, kui see, mis üritab igast turuosast tükki haarata. ECHO teeb ainult helikaarte ja teeb neid hästi. Ei ole eriti kuulda olnud halbu sõnu ECHO kaartide kohta, pigem saavad need igasugustes testides alati kõrgeid hinnanguid.
Nagu öeldud, on AUDIOFIRE2 ECHO FireWire sarja pesamuna. Mahub vabalt peopessa ja on kergelt sametise pinnaga metallist korpusega. Kogu konstruktsioon tundub igati kvaliteetne ja vastupidav. No mis võikski puruneda metallist karbikesel, mille ainus eenduv detail on kõrvaklappide potekas. Viimane muide on meeldivalt tiheda käiguga. Tõsi, pistikupesad ( sic! kullatud ) on kinnitatud otse montaazhplaadile ja kui väga tahta, siis teoreetiliselt on neid sealt lahti murda võimalik küll. Eks suund ruumi kokkuhoiule annab siin tunda - näiteks, kui tagakülg maha kruvida, selgub, et "tunnelid", kuhu poldid sisse keerata, on sisemise külje pealt avatud. Ikka selleks, et kahest montaazhplaadist ja nende vahele peidetud pistikupesadest ning elektroonikast koosnevat sisikonda mahuks kenasti tagant karpi sisse lükkama. Noh-jah, see mõni millimeeter nüüd võitu ... aga, ok.
Nagu pildi pealt näha, on esiküljel kaks liini sisendit, "Power"-tuluke ja kõrvaklapiväljund, koos vastava potekaga. Tagaküljel on väljundpesad, pesa, millesse torgata kaablijupp MIDI ja S/PDIF sisendite-väljunditega, FireWire pesad ja toite pesa. Juhul, kui arvutil on nn "6-pin" FireWire pesa, saab helikaarti toita läbi FireWire kaabli, kui aga "4-pin" ( ehk väike pesa ), või kui kaarti kasutatada näiteks läbi PCMCIA kontrolleri, siis tuleb pruukida toiteadapterit. Siinkohal kriitikat ECHO aadressil - komplektis olev toiteadapter on hiigelsuur ja sama võib öelda kaasa antud FireWire kaabli kohta, see on liiga pikk ja jäme. Ilmselgelt on need kogu AUDIOFIRE seeria jaoks ühised. Mis võib näiteks stuudioräkis istuva suure AUDIOFIRE12-ne jaoks olla paras, on pesamuna jaoks liig mis liig. Seega pidin lisaks poest ostma mõistliku mõõduga FireWire kaabli ja 12 Volti andva pisikese toiteallika.
Kui külastada ECHO kodukat http://www.echoaudio.com, võib veenduda, et meeldiv on asju ajada firmaga, mis tegutseb ainult ühes valdkonnas - kodukas on lihtne ja ülevaatlik, tarkvara ja manuaalid kenasti saadaval, pole eksitavaid linke, ega keerulist menüüde rägastikku. Küll on aga muuhulgas ka üldharivat lugemist.
Tõmbasin ilma suuremate sekeldusteta ECHO kodukalt värskeima tarkvara. ECHO draiverid tuleb installida enne riistvara ühendamist, install ise käib nagu ikka, lihtsalt ja kiiresti. Siis ühendad kaardi külge ja ongi asi töökorras.
Sisendid-väljundid tunnistavad nii balanseeritud, kui ka balanseerimata pistikuid, lisaks saab määrata, kas kaart kasutab +4 dB või -10 dB ( nn. "kodukasutaja" ) nivood.
AUDIOFIRE2 annab salvestuskvaliteeti kuni 24 bitti, 96 kHz. ECHO draiverid, nagu kuulda on, on väga korralikud ja võin seda juttu kinnitada. Kõik töötab nagu peab. Ei ühtki tõrget.
Toetus on olemas kõikidele levinud draiveri tüüpidele - ASIO, WDM, GSIF
Piltlikult öeldes on AUDIOFIRE2-l nagu kaks "toru", mis viivad sisse ( L+R stereo liinisisend ja S/PDIF digisisend ) ja kolm "toru" välja ( L+R stereo liiniväljund, S/PDIF digiväljund ja kõrvaklapiväljund ). Koos draiveriga installitakse ka helikaardi mikseri tarkvara. Selles tarkvaralises mikseris saab siis kõigi kolme "toru" volüüme vajadusel keerata ja/või stereo balansse muuta. Arvestama peab muidugi, et see on see signaal, mida sa KUULED, mitte see, mida tegelikult SALVESTAD, seega tuleb millegi salvestamisel sisend-signaali tugevus paika panna juba ENNE helikaarti sisenemist ( mikrofoni eelvõimust, mikserpuldist jne ). Veel võimaldab mikser riistvaralist "zero latency hardware" monitooringut, ehk siis, saab määrata, kui palju sa kuuled juba salvestatud materjali ja kui palju seda, mida parajasti juurde mängid/laulad. See, millisest "torust" sisendsignaal võetakse ja millisesse "torusse" väljundsignaal lasta, tuleb määrata vastava tarkvara ( näiteks sekventseri ) siseselt, ECHO mikseris seda teha ei saa.
Üldiselt võib aga öelda, et AUDIOFIRE softmikser on üsna tüüpiline ja oma võimalustelt sarnane paljude teiste helikaartide omadega ( mul olnud näiteks M-AUDIO Audiophile 192, või Terratec EWX 24/96 )
Kokkuvõtteks, ECHO soft on lihtne ja raudkindel, aga teisalt pole siin muidugi sellist võimaluste taset, nagu näiteks E-MU helikaartide mikseris, kus tarkvaraliselt saab kõiki kanaleid ühendada ja suunata, kuhu aga iganes soovid. Helikvaliteedi osas on mõistagi raske objektiivselt asja hinnata, aga tundub küll, et heli on nagu konkreetsem ja kirkam, kui näiteks M-Audio Audiophile 192-l, mida sain võrdlusena kasutada.
Mis aga kõige olulisem - kaasaegne läpakas on helistuudio südamena igati tegija ja FireWire küllalt kiire, et tööprotsessile mitte jalgu jääda. Kui vajad läpakale mobiilset helikaarti, sisemised mikrofoni eelvõimud pole olulised, küll aga asja üldine kvaliteet ja kindlus, siis ECHO AUDIOFIRE2 võiks olla üks kandidaat, mida kaaluda.
