et siis väga vabandan, kuna esimesed proovid toppisin jõhkralt üles täiesti võõrasse teemasse. pole lihtsalt eriline foorumites käija. igatahes panen nüüd need proovid uuesti üles.
http://sickdog.m6mmik.pri.ee/the_k2rss.mp3
http://ass.m6mmik.pri.ee/mp3/northen_lights.mp3
kah mõned keeramised
Moderaator: Moderaatorid
et siis veel üks http://sickdog.m6mmik.pri.ee/crimson.mp3
Kidradel keeraks distortionit veidi vähemaks. Asi lõhnab ka digitaalse multiefektiprose järgi. Paljud algajad metalbändid teevad selle vea, et väänavad võimalikult karmi saundi saamiseks distortioni põhja, mis pole sageli sugugi hea idee. Teiskordsel kuulamisel hakkab siinsetel lugudel kitarrisaund ennast isegi õigustama. Väga meeldib kahe kitarri koostöö. Vokaali tahaks selgemalt kuulda, see kipub praegu muu kraami sisse ära kaduma. Trummidest oli juba juttu, kuid loos "Northern Lights" on soolotrummi hääl juba peaaegu vastuvõetav.
mõlemal kitarril olid väga pikad rivid väikeseid plokikesi järel. üldiselt oli see nende maitse, kuigi ka minu arvamus oli et tunduvalt parema ja selgema soundi saab kui distort gain väiksemaks keerata. nagu jube enne mainitud on minu arust ka see viga veel et kitarrid on häälestatud D nooti, selleks peaks ikakgi vähe jämedamaid keeli kasutama mitte standardeid. aga see on puhatlt minu arvamus.
trummidest veel niipalju, et tegemist on roland td-6k digitrummidega ja töö nende soundi parendamiseks käib peaaegu iga päev
varsti peaks ühe demo üles saama, kus siis vastavalt moditud soundid juba on.
Digiprose effekti võib kitarridele anda ka see veel, et on otse pulti kogu kola mängitud, arvatavasti saaks tunduvalt parema tulemuse kasutades kabinet simusid või siis kabinet võime.
vokaalidega on vist kõigil vähegi algajamatel keerajatel häda. siin foorumiomanik soovitas tekitada heliribas laulu sagedusse augu et siis läevad asjadpaika. seda ka proovisin ja tulemus oli täiesti meeldiv. kunagi panen kindlasti üles
igatahes läen varsti varsti proovima igasuguseid soovitusi mis siin vastukajadena tulnud on
tähh
trummidest veel niipalju, et tegemist on roland td-6k digitrummidega ja töö nende soundi parendamiseks käib peaaegu iga päev
varsti peaks ühe demo üles saama, kus siis vastavalt moditud soundid juba on.
Digiprose effekti võib kitarridele anda ka see veel, et on otse pulti kogu kola mängitud, arvatavasti saaks tunduvalt parema tulemuse kasutades kabinet simusid või siis kabinet võime.
vokaalidega on vist kõigil vähegi algajamatel keerajatel häda. siin foorumiomanik soovitas tekitada heliribas laulu sagedusse augu et siis läevad asjadpaika. seda ka proovisin ja tulemus oli täiesti meeldiv. kunagi panen kindlasti üles
igatahes läen varsti varsti proovima igasuguseid soovitusi mis siin vastukajadena tulnud on
tähh
on siis veel sellised lood kokku pandud - Six Six Six Sooter Funeral loo nimeks ja 30 Degreez Below Zero nimeline
"Six Six Six Sooter Funeral" - Pagan, äge andmine käib! 
Annab päris korraliku rock-sümfoonia mõõdu välja. Head olid need vahepealsed rütmimuutused, isegi oleks ehk oodanud veelgi rohkem rütmilist trikitamist ( a la ans. Yes, millel sageli lugu ainult muutuvatest taktimõõtudest koosenebki ). Kindlasti raske ära õppida, aga võrratult huvitav kuulata, kui kogu lugu pole ainult "kappadi-kappadi", vaid vahepeal virutab vasturütmi, kusagilt on mõni takt ära jäetud, kusagile üks liigne takt juurde topitud jne. Aga OK, see siin oli ka tõsiselt hea!
Ja eriti hea, et polnud ühtegi nn "solisti" mörisemas ...
Kidrasound kippus olema keemiline. Korralik draivisound on üks paras valukoht. Kusagilt on mulle meelde jäänud ütlus, et "kui sa tahad rohkem draivi, siis tegelikult on see hoopis kompressor, mida sa tahad!" Katsetage, äkki aitab!
Aga kokkuvõtteks, hästi mängitud! Kui te nüüd sellest "metali-armastusest" veelgi kaugeneksite ja rohkem intellektuaalsele rockile pühenduksite ( nagu eespool nimetatud Yes näiteks ), siis oleks minu poolehoid täielik!
30 degrees ... - sarnaselt eelmisele mitte just väga täpselt mängitud, aga aus ja ehe. Meeldib ka, et kasutate erinevaid kidrasid ja nende sounde. Igati tõsine oopus, tõsi pikema kuulamise järel tekib tunne, et tegu on träkiga, kuhu laulja pole veel oma partiid laulda jõudnud
Crimson ... - soolokidrad sekundeerivad teineteisele vägagi efektselt, noh, nii nagu õiges rockbändis olema peab! Laulja on ka igati veenev, kui aga "mörisemiseks" läheb, siis läheb asi minu maitsemeele jaoks liiga "metaliks" kätte. Trummar müdistab kahe basstrummiga? Ägedalt paneb!
Kokkuvõtteks - võib ainult kiita. Kui inimesed näevad vaeva pilli harjutamisega, siis sealt lihtsalt PEAB kuulatav tulemus tulema. Kui siis ainult, ja see on puhtalt minu subjektiivne arvamus, ma ootaks veidi rohkem sellist vana klassikalist rocki ja vähem metalit. Tundub, et metal on nooremale kidrameeste seltskonnale mingiks nagu päästerõngaks, et kui tahad olla õige mees, siis pead tingimata metalit müristama. Siin on aga kuulatavaid variante teisigi, sestap soovitaks teil hoida ja veelgi laiendada seda suunda, et kasutate rohkem ka teisi pille ja kõlasid.
Edu!
Annab päris korraliku rock-sümfoonia mõõdu välja. Head olid need vahepealsed rütmimuutused, isegi oleks ehk oodanud veelgi rohkem rütmilist trikitamist ( a la ans. Yes, millel sageli lugu ainult muutuvatest taktimõõtudest koosenebki ). Kindlasti raske ära õppida, aga võrratult huvitav kuulata, kui kogu lugu pole ainult "kappadi-kappadi", vaid vahepeal virutab vasturütmi, kusagilt on mõni takt ära jäetud, kusagile üks liigne takt juurde topitud jne. Aga OK, see siin oli ka tõsiselt hea! Ja eriti hea, et polnud ühtegi nn "solisti" mörisemas ...
Kidrasound kippus olema keemiline. Korralik draivisound on üks paras valukoht. Kusagilt on mulle meelde jäänud ütlus, et "kui sa tahad rohkem draivi, siis tegelikult on see hoopis kompressor, mida sa tahad!" Katsetage, äkki aitab!
Aga kokkuvõtteks, hästi mängitud! Kui te nüüd sellest "metali-armastusest" veelgi kaugeneksite ja rohkem intellektuaalsele rockile pühenduksite ( nagu eespool nimetatud Yes näiteks ), siis oleks minu poolehoid täielik!
30 degrees ... - sarnaselt eelmisele mitte just väga täpselt mängitud, aga aus ja ehe. Meeldib ka, et kasutate erinevaid kidrasid ja nende sounde. Igati tõsine oopus, tõsi pikema kuulamise järel tekib tunne, et tegu on träkiga, kuhu laulja pole veel oma partiid laulda jõudnud
Crimson ... - soolokidrad sekundeerivad teineteisele vägagi efektselt, noh, nii nagu õiges rockbändis olema peab! Laulja on ka igati veenev, kui aga "mörisemiseks" läheb, siis läheb asi minu maitsemeele jaoks liiga "metaliks" kätte. Trummar müdistab kahe basstrummiga? Ägedalt paneb!
Kokkuvõtteks - võib ainult kiita. Kui inimesed näevad vaeva pilli harjutamisega, siis sealt lihtsalt PEAB kuulatav tulemus tulema. Kui siis ainult, ja see on puhtalt minu subjektiivne arvamus, ma ootaks veidi rohkem sellist vana klassikalist rocki ja vähem metalit. Tundub, et metal on nooremale kidrameeste seltskonnale mingiks nagu päästerõngaks, et kui tahad olla õige mees, siis pead tingimata metalit müristama. Siin on aga kuulatavaid variante teisigi, sestap soovitaks teil hoida ja veelgi laiendada seda suunda, et kasutate rohkem ka teisi pille ja kõlasid.
Edu!
666... ja 30 degrees... on ühe bändi tehtud (puhas instrumentaal) ja Crimson on lihtsalt ühe noortebändi demo. Rohkem draivi ma küll ei julgeks tõesti panna sest siis läeb lihtsalt müraks kätte. veel rohkem kompressorit - olen selle peale isegi mõelnud, aga kuna moment on kolimine käsil, siis katesetused suht raskendatud. aitäh soovituste ja kriitika eest
bändil endal nimeks ÄSS, asukoht Tartu ja lähem info http://ass.m6mmik.pri.ee