Minult siis mõned sellised read.
Miksimine - toimub siis, kui sul on korraga kõlamas rohkem träkke, kui üks. Asja olemus seisneb selles, et sul on musa edastamiseks kasutada piiratud ruum. Mida rohkem sellesse ruumi hääli ja instrumente suruda, seda kitsamaks läheb ja seda rohkem tuleb vaeva näha miksimisega. Levinud on käsitlus, et hea miksimise käigus tuleb igale partiile tekitada miksingus oma kindel koht ja mina olen sellega igati päri.
1. Panoraam - teineteist segavad partiid võib keerata panoraami suhtes teineteisest eemale, üks kaugele vasakule ja teine paremale. Nii tehakse sageli näiteks läbi kogu loo kõlavate pillidega ( rütmikitarr-klaver ). Partiid, mis kannavad endas rütmiosa ( bassdrumm ja basskitarr ) soovitatakse aga alati rangelt keskele jätta.
2. Sügavus - mida rohkem lisada pillile-vokaalile reverbi, seda kaugemale eemale see kuulajast liigub. Seda trikki ära kasutades, saab mõned partiid "kuivemaks" jättes virtuaalselt lähemale paigutada ja teised kaugemale lükata.
3. Sageduskarakteristika - sarnase kõlaga pillide puhul, kui need kõlavad korraga, saab kooslust parandada, vähendades ühel pillil ühtesid ja teisel teisi sagedusi - nii tekib mõlema jaoks ruumi.
Mina olen enda jaoks miksimise puhul selgeks teinud selle, et see on IGAL JUHUL kompromisside kunst - kõik ei saa korraga olla esiplaanil ja domineerida ning mida paksem on aranzheering, seda raskem on miksida. Mõned partiid ja mõned nende sagedused tuleb alati ohvriks tuua. Soovitatakse juba enne töö kallale asumist endale selgeks teha, mis sellest loost välja peab tulema. Millised partiid on kandva tähtsusega ja millised ainult toetavad? Kui partiide tähtsus-vahekorrad on paika pandud, siis tuleb neid selle skeemi järgi ka miksida. Niisama katsetades võib väääga pikale venivale miksimistuurile eksida Olen lugenud soovitust, et alustada võiks miksimist nii, et ühelegi partiile ei ole lisatud ühtegi efekti, ei EQ-d, reverbi ega muud. Ehk siis, efekti lisades tuleks silmas pidada seda, et see peab muusikalises mõttes sellele loole midagi juurde andma. Ühtegi liigutust ei tuleks teha pelgalt sellepärast, et "tavaliselt nii tehakse", või, et oled just ostnud ( või piranud 
) uue efekti-plugina ja hirmus himu on seda igalpool kasutada ( nagu mina 
) . Miksingu teevad heaks just kontrastid - seega peaksid efektiga partiidega kõrvuti jääma ka teised partiid, mis ILMA efektita, muidu kaob võrdlusmoment. Sama ka EQ-ga, kasuta AINULT siis, kui mingi sagedus väga häirib või kui tarvis mõnele teisele partiile "ruumi teha". Alati soovitatakse pigem lõigata kui tõsta sagedusi. Lõigatud sagedustega partii kõlab alati palju naturaalsemalt ja paremeni, kui see, millel on mingeid sagedusi üles pushitud. Kuigi esmahetkel võib jääda mulje, et pushitud asi sai hea, siis kuula asja uuesti alles nädala pärast ja saad kohe aru, kui võõralt ja ebardlikult see kõlab. Ka kompressiooniga on sama lugu - kasuta ainult siis kui partii on tõesti väga ebaühtlane. Peamiselt võib seda ette tulla näiteks vokaali puhul. Aga ikka - mida vähem, seda parem, less is more! Miksimine nõuab puhanud närvi ja kõrva. Parim aeg on, vähemalt minul küll, hommik. Kõige efektiivsemad on esimesed 15-20 minutit ja hea on, kui asjad saavadki nii kiiresti paika. Edasine on sageli ainult tühi töö ja hiljem teed nagunii ümber. Soovitatakse perioodiliselt katsetada erinevat kuulamistugevust ja muuta enda asendit monitoride suhtes. Lühiajaliselt võiks tugevuse ka üsna kõvaks keerata, aga see väsitab kõrvu muidugi oluliselt kiiremeni. Objektiivsema miksingu annab ka see, kui kuulata lugu sõrmedega kinni kaetud kõrvadega, või siis teisest toast ( nii suletud, kui ka avatud uksega ). Kõige paremaks kuulamistugevuseks loetakse 85 dB. Inimkõrvale on omane, et mida vaiksem on heli, seda halvemeni kuuleb madalaid sagedusi. 85 dB on siis kõige optimaalsem tugevus, kus kõik sagedusriba osad on enamvähem korralikult kuulda. Samas tuleb muidugi arvestada, et see on ka juba tugevus, kust algab oht kuulmisele. Seega on regulaarsed puhkepausid vajalikud. Testi alati miksingu toimimist läbi erinevate väljundite ( arvuti valjukad, sang, kõrvaklapid, autoraadio jne ). Kontrolli ka, kuidas see kõlab monos. Hea on, kui sa miksi kuulamise ja hindamise ajal ei vaata arvutiekraanile, pane parem silmad kinni või vaata aknast välja - see aitab olla märksa objektiivsem Väga oluline on ajavahe. Mind on alati hämmastanud, kuidas üks ja sama lugu kõlab erinevatel aegadel ja erinevatel kuulamiskordadel erinevalt. Mida pikem on ajaline vahe miksimiskordade vahel, seda parem on - kõrv peab vahepeal laulu "ära unustama". Seega oleks alati enne lõppviimistluse tegemist tark jätta vähemalt üks öö asjale settimisaega. Tõeliselt ÕIGE ja objektiivse mulje saad alles siis, kui kuulad seda lugu ehk peale mõne nädalast pausi Masterdamine on siis protsess, kus valmismiksitud loole antakse viimane lihv ja ühtlustatakse näiteks kõikide samal plaadil kõlavate laulude kõla ja tugevused. Üldiselt öeldakse, et mastering on VÄGA VÄIKESTE muutuste tegemise koht. Kui miski ikka on tõsiselt paigast, siis tuleb miksimise juurde tagasi pöörduda. Ka masteri tegemisel on väga palju erinevaid suhtumisi ja meetodeid. Mina isiklikult pooldan konservatiivset suunda, mille puhul tehakse ehk ainult kerge EQ ( kui sedagi ) ja tugevuse kontroll limiteriga. No compression!
KOKKUVÕTTEKS - nii miksimine kui ka masterdamine on ühest küljest seotud teadmistega asjast, aga eelkõige on need siiski OSKUSED, mida tuleb lihtsalt HARJUTADA. Võiks tuua võrdluse kitarrimänguga - sa võid küll näha ja teada, kuidas meister mängib, aga ise hakkad samamoodi mängima ehk alles 10-ne aasta pärast!
