Loudness race olevat alguse saanud eelmise sajandi 90-ndate alguses, koos vastava tehnoloogia arenguga. Just siis hakkasid laiemalt levima esimesed digitaalsed kompressorid ja limiterid. Need riistapuud võimaldavad väga jõuliselt muusika dünaamikat ahendada ( erinevused vaiksete ja valjemate kohtade vahel väiksemaks pressida ) ja seega kogu nivood oluliselt valjemaks tõsta. Muidugi kasutati taolisi riistu ka palju varem, aga need olid valmistatud kasutades analoogtehnoloogiat, mis on palju aeglasema reageerimisega ja mitte nii jõhker. Moodne digitehnoloogia võimaldab helifaili töödelda märksa põhjalikumalt. Ja see oleks ju nagu tore, mis?
Aga vot ei ole nii tore midagi! Mingitel imelikel põhjustel hakati muusikat üha rohkem ja jõulisemalt kompresseerima ning helipilt muutus üha valjemaks. Mul on üks Jethro Tulli kogumikplaat, kus peal laulud alates aastast 1968 ja kuni tänapäevani välja. Esimesed salvestised on väga laia dünaamilise pildiga, ehk siis vaiksed kohad on ikka väga vaiksed ja valjud kohad lajatavad nii, et müriseb. Mõnus kohe kuulata! Mida lähemale tänapäevale, seda rohkem on tunne, et vaikseid kohti muusikas enam polegi, ongi kogu aeg ainult „valjud kohad”. Kui niimoodi üks-ühele asja võrrelda, siis on eriti hästi kuulda see tõeline nonsens, kuhu tänapäeva muusika on jõudnud.
Jõhkralt kompresseeritud-limiteeritud muusika on sama, kui keegi räägib sinuga ja kasutab kogu jutu ajal valjut forsseeritud hääletooni. Selline pidev ühtlane vali nivoo väsitab ja nüristab tähelepanu üsna kiiresti. Just vaheldusrikkus on ju see, mis hoiab huvi mingi asja vastu värskena. Ülekompresseeritud muusika on tuim ja igav, selles ei ole piisavalt jõudu ja powerit. Selline muusika on VALI aga mitte JÕULINE. Sellele nähtusele on peale psühholoogilise poole ka puht füüsikaline seletus – jõu tunne tuleb ju liikumisest, mida suurem on aga erinevus muusika vaiksete ja valjude kohtade vahel ( eriti kui need vahelduvad sekundis mitmeid kordi ), seda suurema amplituudiga liigub kõlari membraan ( ja kõrva trumminahad samuti ) ning seda rohkem „juuksed tuules lehvivad”. Kui tundub, et kaasaegses musas on ehk siiski rohkem tümpsu ja powerit kui vanas, siis tehke katse – miksige mõni vana ja uus asi näiteks arvutis ühele tugevusele, kuulake siis, võrrelge ja alles siis otsustage, kumb kõlab võimsamalt?
Aga miks siis seda kõike ikka „valesti” tehakse? Kas tõesti on kõik maailma stuudiotehnikud-produtsendid lollid ja ei tea, mis on hea?
Loomulikult mitte ja tegelikult, niipalju kui ma ka erinevaid intervjuusid vastavate inimestega lugenud olen, kõik nad on loudness raceiga hädas ja teeks hea meelega kõike hoopis teisiti. Aga kuna see on ju ÄRI ja sotsiaalne tellimus on just selline, siis pole neil lihtsalt valikut. Targemad masteringi-vennad on isegi õppinud nii muusikat töötlema, et asi on kõvasti kompresseeritud aga mingi kavala trikiga jääb „illusioon, nagu oleks mingi dünaamika ikka olemas”.
Aga järelikult on siis muusikud lollid, et stuudiomeestelt sellist soundi tellivad? Tegelikult on loudness race pigem tänapäeva kiirustava maailma paratamatus. See on otsekui kiirtoit, kähku kõik kurgust alla ja kohe kõht täis! Toitumine, mitte toidu nautimine, rohkemaks pole aega!
Psühholoogiliselt on muusikute jaoks asi isegi mingil määral põhjendatud – valjemaks töödeldud muusika, mis kohe esimesest taktist lajatab kõrva, jääb ehk paremeni meelde ka võimalikule kuulajale, või näiteks raadio muusikatoimetajale, kes on otsustajaks, millist musa eetrisse panna, millist mitte. Kui infotulv ja valikute hulk on sedavõrd suur, siis jääb ikka ehk paremeni meelde see, mis kõige efektiivsemalt suudab tähelepanu köita. Nagu linnupesas, kes kõvemeni siutsub, see esimesena süüa saab. Ja seetõttu nõutaksegi helimeestelt – tehke mu musa selliseks, et oleks hästi vali ja naabrist ikka üle! Kui mõelda selle peale, et sinu laulu kuulatakse läbi arvuti krappide ja ehk mitte üle ühe korra, siis on lakkekompresserimine isegi abiks. Lühiajaline kellegi peale karjumine annab ju ka enamasti tulemuse. Kui aga loota, et keegi ehk sinu muusikat ka tõeliselt KUULATA tahab, siis peaks dünaamilise protsessimisega olema väga ettevaatlik, et mitte muusikast n.ö „mahla välja pressida”
Ekslik on arvata, et loomuliku dünaamikaga ( ja seetõttu vaiksem ) lugu kõlab raadios teiste kõrval halvemeni. Raadiojaamad kompresseerivad oma väljundsignaali üsna jõhkralt ja seetõttu pole erinevate nivoodega lauludel vahet, kõik pressitakse nagunii ühesuguseks. Ja kui võimalikul kodukuulajal, kes su plaadi oma masinasse paneb, tundub, et su musa on vaikne, siis ta keerab voluumi nupust juurde. Niisama lihtne see ju ongi

Nii, et kokkuvõtteks, kui loudness raceist ei välju võitjana ei muusikud, stuudiomehed ega ka kuulajad, mida k....t me siis üldse võidu ajame!?