Mida ette võtta halva akustikaga esinemispaigas?

[Marchrabbit]

Mida ette võtta ,kui selgub ,et plaanitud esinemiskohas on ruumis täiesti võimaatu akustika. Kõik kajab ja kõmiseb ,kui vähegi volüümi juurde keerata. Selline probleem tundub olevat just kõrge laega ja rõduga saalides või kõrgete võlvidega saalides. Ruumis tekib kajast ja bassihelidest ebameeldiv kõmin ja mürin ning publik palub pidevalt volüümi maha keerata,kuni lõpuks võib kuulda juba tantsijate jalgade sahinat põrandal. Nagu helitugevust juurde lisada,nii on vastik kõmin ja mürin jälle platsis. Soetasime bändile just äsja väga hea tehnika ja esimene mäng vabas õhus oli viimase peal hea saundiga. Täna oli siis esimene tubane üritus ja tekkis selline probleem. Oskab ehk keegi midagi soovitada,milliste lihtsate vahenditega seda probleemi leevendada.

[Manchoa]

Meie kasutame sellist asja nagu ruumi akustika mõõtja (RAC). Korrigeerib need probleemsed sagedused päris kenasti ära. Teine võimalus, mida oleme proovinud suure reverberatsiooniga ja kõmisevas ruumis (spordihall või võimla), on nn. "kontrakõlarid". See aga eeldab teise kõlarikomplekti ja kaablite olemasolu ja ei ole mugav.
Pigem soovitan RAC´d kasutada.

[PriitS]

Huvitav vidin...
Esimese asjana arvasin, et tegu on trükiveaga, sest IK Multimedia toodab analoogset pluginat, küll aga lühendina ARC. Kuna lühend RAC esimesel otsimisel mingit pädevat tulemust ei andnud, sain teada selle peidus oleva parooli "M-16DX" mis osutus siis digitaalseks mikseriks, millel on sisse ehitatud mingisugune mõõtesensor.
Küsimus Manchoa'le, et kas kasutad seda pulti ka bändi helindamiseks või on see n.ö. pluginaks? Ja kui siis mismoodi see teil ühendet on?

[raen]

Tasub alati arvestada, et pillimeeste jaoks, kes seisavad oma kõlarite vahel/taga, tundub see sound alati "mudasem", kui publikule, kes on kõlarite ees. Näiteks, mängisin kord suures saalis rõdu all, kuhu kogunes täiesti võimatu resonants, samas, kui saalis oli sound igati OK.

Aga tõsi ta on - õues saab virutada täiega, siseruumid on aga kõik akustiliselt erinevad ja eriti viletsad on tõesti igasugused kõrged kõledad hallid, kus helil on palju ruumi korduvateks peegeldusteks. Pisikesed puidust ruumid seevastu on reeglina hea summutusega. Aga alati on erandeid. Näiteks mängisime kord suure bändiga Tartus Ülikooli Ajaloomuuseumi valges saalis, kus ka ju võlvid ja kivist seinad jne. Aga uskumatu küll, isegi trummidega bänd kõlas superhästi. Ja on küllaga ka vastupidiseid näiteid, kus pealtnäha heas "surnud" ruumis ei saa kuidagi asja kõlama.

Kui lähete tundmatusse kohta, siis on õpetlik juba sisenedes paar käteplaksu teha ja mõned hõiked, ning kuulata, kuidas ruum vastu kõlab. See annab üsna hea pildi sellest, mis teid ees ootab.

Aga mida siis teha, kui saal kõmiseb vastu ja bändi sound on kui üks totaalne segadus?

Kõige tähtsam - tuleb üle vaadata bändi ja kõlarite paiknemine ruumis.

1. Kas kõlarid on ikka standi otsas või kõrgel lavaserval? Labaselt põrandale pandud kõlarid tekitavad alati kontrollimatut kõminat. Kui teil ( veel ) stande pole, leidke vähemalt mõned toolid, mille peale kõllid panna. Ka väga seina ligi ei tasu kõlareid asetatada.

2. Mina ei paigutaks kunagi bändi saali nurka, ka see tekitab tülikat resonantsi ruumis. Seega, kui on valida, kas jääda piki seina, või nurka, siis tasub alati valida esimene variant.

3. Kui saal on pikk ja kitsas, siis püüdke ennast sättida nii, et vastassein oleks teist võimalikult kaugel.

Kokkuvõtteks, bändi, kui helitekitaja ( õige ) paiknemine ruumis on väga tähtis ja ärge häbenege selles osas oma soove läbisurumast - hea tulemus on ju kõikide huvides!

Edasi, olen tähele pannud, et igal ruumil on oma teatud akustiline helivaljuse piir, mida ruum suudab vastu võtta. Kui mängida sellest piirist valjemalt, siis on tulemuseks kontrollimatu kakofoonia. Seega -

5. Ärge mängige liiga valjult!

Mida valjemalt mängite, seda kõvemeni karjub rahvas ja uskuge, 100 inimest teevad kokku alati kõvemat häält, kui mistahes helivõimendus. Siin tuleb leida sobiv tasakaal, kus heli pole liiga vali, aga samas piisav, et tekiks "peomeeleolu". Tasub alati käia vahepeal saalis uurimas ( näiteks baaridaamidelt ), et kuidas sound on jne. Pillimees laval olles ei taju kunagi päris selgelt seda, milline on asi saali poolt kuulatuna. Kas alati kõiki soovitusi kohe täitma joosta, on muidugi iseasi.

Edasi - sagedused. On tõsi, et ükskõik, kui hästi ja õigesti sa oma kõlarid ei paiguta, ikka hakkavad kehvas ruumis juba natukegi valjemalt mängides mingid sagedused resoneerima. Tõsi on ka see, et neid saab piisavalt "kirurgilise" EQ-ga korrigeerida. Aga siin on omad nüansid - minu arusaam asjast on, et tegu on küllalt komplitseeritud ja head maitset eeldava protsessiga. Ja veel, kas siis puhtalt inimkõrva abiga, või kasutades ruumi automaatset "läbivilistamist" ( RAC ), igaljuhul saab see toimuda ju ainult enne pidu, kui saal on rahvast tühi. Kui aga õhtu lõpuks on tantsupõrand inimestest tulvil, on ka ruumi akustika totaalselt teine, ning sellest esmasest EQ-posängist pole just suuremat tolku. Kuivõrd kõrtsimuusikul, nagu me siin ju enamuses kõik oleme, pole all saalis istuvat helimeest, kes õhtu kulgedes pidevalt soundi sätib, siis minu soovitus selles osas oleks jätkuvalt -

6. Ärge elage oma elu keeruliseks! Enamasti kõmisevad ikka madalamad sagedused ja kui need elada ei lase, ärge siis keerake neid puldist peale! Või siis, korjake neid niipalju maha, et enam ei kõmiseks! Teie puhul ma näiteks lülitaks kõige esmalt välja selle Yamaha "YS Processingu". Enamasti piisab juba pisikesest pöördest EQ "LOW" sageduse nupuga ja juba on asi puhtam.

Kindlasti on ka pidusid, kus keegi ei hooligi heast soundist ja sellest, mida pillimees mängib. Peaasi, et oleks kõva lärmi! Või siis sellises olukorras, kus saalis on hea sound, aga laval ei saa enda jaoks kuidagi soundi paika. Siin pole muud rohtu, kui -

7. Kasutage kõrvamonitore!

Ja lõpetuseks - bändi hea sound on kindlasti tähtis, aga palju tähtsam on bänd ise ja see fiiling, mida te oma muusika ja olemusega edastate! Olge laval aktiivsed ja rõõmsad, suhelge palju rahvaga, ärge unustage naeratada ning näidake iga liigutusega, kui lahe ja fun see töö on! Sest see on ju seda!

[Marchrabbit]

Meie puhul on siis tegemist saaliga,kus on lava (umbes 150cm kõrge)ja bänd mängib selle lava keskel. Seekord panime kõlarid lihtsalt lava põrandale,kuna eeldasime,et see on piisavalt kõrge saali põranda suhtes. Stand-id on nüüd juba olemas. Kas tasuks järgmisel korral kindlasti stand-e kasutada ja asetada kõlarid ikkagi kuulajate peaga samale kõrgusele? Paigutuse osas peaks kõik õige olema,oleme ju lava keskosas ees servas. Algajal bändil veel selliseid elektroonilisi lisa sedameid ei ole,nagu eelpool mainitud,nii,et proovime hakkama saada praktiliste nõuannete abil. Raske südamega peame siis Yamaha võimul selle hea funktsiooni sellistes saalides välja lülitama ja proovima,kas on abi.
Kuna saime selles saalis mängimiseks n.ö pikema koostööleppe,siis tasub heli paika saamisega vaeva näha.

[raen]

Kõlar võiks olla jah piisavalt kõrgel, nii, et sound leviks ka üle tantsijate.

PS. Mõni ruum ongi nii vilets, et päris head soundi ei saa seal kuidagi

[Manchoa]

Huvitav vidin...
Esimese asjana arvasin, et tegu on trükiveaga, sest IK Multimedia toodab analoogset pluginat, küll aga lühendina ARC. Kuna lühend RAC esimesel otsimisel mingit pädevat tulemust ei andnud, sain teada selle peidus oleva parooli "M-16DX" mis osutus siis digitaalseks mikseriks, millel on sisse ehitatud mingisugune mõõtesensor.
Küsimus Manchoa'le, et kas kasutad seda pulti ka bändi helindamiseks või on see n.ö. pluginaks? Ja kui siis mismoodi see teil ühendet on?

Hei !

Kui esineme kahe-kolemeksi, ehk siis vaja läheb umbes 7-8 kanalit, siis olen kasutanud seda M-16DX ka bändi helindamiseks. Puldil on ka sutheliselt korrektne komressor lõpule, ise eelistan siiski eraldi rauda komressoriks (Samson S-com 4 kasutame). Tavaliselt aga kasutan Behringer Ultra Curve Pro koos mõõtemikrofoniga ja see tuleb põhimõtteliselt lõpuekuks vahele. Sellel asjal on tegelikult jah mingi muu täpne nimetus, see RAC on tõepoolest sellel M-16DX puldilt keelekasutusse jäänud. Idee sain sellest, kui istusin Back Street Boys kontsertil helitehniku juures (jah, sai tõepoolest sellisel kontsertil käidud...) ja nemad seal kasutasid suisa reaalajas mõõtmist ja mitme mikrofoniga.

AGa ma arvan, et seda M-16DX pulti võid ju ka lihtsalt "pluginana" "päris puldi" vahel kasutada. Heli on tal piisavalt sirge ja puhas, et võtta "päris puldist" stereo signaal sisse ja lasta läbi RAC. 2*16 ekut kasutab ta ruumi kontrollimiseks ja isegi sisseehitatud mõõtemikrofon toimib päris hästi. Siiski soovitan korralikku välist mõõtemikrit kasutada - tulemus on oluliselt täpsem ja parem. Mida ta teeb on sisuliselt see, et kõlaritesse saadetakse (parem ja vasak erladi) valge müra (või oli see roosa, ei ole kindel), mikrofon "kuulab" ruumimoonutust ja reguleerib ekvalaiseri nii, et heli oleks võimalikult "sirge".

IK Multimedia ARC Systemi olen proovinud, see on päris hea aga...

Plussiks on see, et saad ruumi mõõta mitmest punktist ja siis tulemuse "summeerida", miinuseks see, et selline meetod on aeganõudev ja seega laivseti ülespaneul ebamugav, lisaks peaksid kogu kupatuse läbi arvuti laskma (mis eeldab korralikku interfeisi jne).

Aga nii Behringeri kui ka Ediroli julgen soovitada. M-16DX plussiks on see,et süsteem on kohe puldis sees ja väiksema bändi puhul pole lisakola vaja, samas Behringer on 61 band realtime FFT !

[Manchoa]

1. Kas kõlarid on ikka standi otsas või kõrgel lavaserval? Labaselt põrandale pandud kõlarid tekitavad alati kontrollimatut kõminat. Kui teil ( veel ) stande pole, leidke vähemalt mõned toolid, mille peale kõllid panna. Ka väga seina ligi ei tasu kõlareid asetatada.

5. Ärge mängige liiga valjult!

Mida valjemalt mängite, seda kõvemeni karjub rahvas ja uskuge, 100 inimest teevad kokku alati kõvemat häält, kui mistahes helivõimendus. Siin tuleb leida sobiv tasakaal, kus heli pole liiga vali, aga samas piisav, et tekiks "peomeeleolu". Tasub alati käia vahepeal saalis uurimas ( näiteks baaridaamidelt ), et kuidas sound on jne. Pillimees laval olles ei taju kunagi päris selgelt seda, milline on asi saali poolt kuulatuna. Kas alati kõiki soovitusi kohe täitma joosta, on muidugi iseasi.

Edasi - sagedused. On tõsi, et ükskõik, kui hästi ja õigesti sa oma kõlarid ei paiguta, ikka hakkavad kehvas ruumis juba natukegi valjemalt mängides mingid sagedused resoneerima. Tõsi on ka see, et neid saab piisavalt "kirurgilise" EQ-ga korrigeerida. Aga siin on omad nüansid - minu arusaam asjast on, et tegu on küllalt komplitseeritud ja head maitset eeldava protsessiga. Ja veel, kas siis puhtalt inimkõrva abiga, või kasutades ruumi automaatset "läbivilistamist" ( RAC ), igaljuhul saab see toimuda ju ainult enne pidu, kui saal on rahvast tühi. Kui aga õhtu lõpuks on tantsupõrand inimestest tulvil, on ka ruumi akustika totaalselt teine, ning sellest esmasest EQ-posängist pole just suuremat tolku. Kuivõrd kõrtsimuusikul, nagu me siin ju enamuses kõik oleme, pole all saalis istuvat helimeest, kes õhtu kulgedes pidevalt soundi sätib, siis minu soovitus selles osas oleks jätkuvalt -

100% õige jutt. Lisaksin siia paar omapoolset lisa või kommentaari just nende punktide kohta, mille eelpool välja tõin.

1. kõlarite paigutus on tõesti väga oluline. Mõnes kohas on õigem panna kõlarid hoopis lava ette põrandale statiividega ja mitte lavale. "Kuldne rusikareegel" on see, et:

* bass peaks tulema "mööda põrandat" või siis max rinna kõrguselt. Kõrge lava puhul (tüüpiline "Nõuka aegne" kultuurimaja) tasuks bassikõlarid panna mitte lavale vaid maha.

* kesksagedus (olulisim "osa" helipildis" peaks tulema umbes publiku näo kõrgusel ja kõrgsagedused "üle pea" (mitte otse näkku).

* Kasuks tuleb ka nii ütelda "kuldse kolmnurga" kasutamine, igal pool ei ole see aga kahjuks võimalik. Ehk siis - kõlarite omavaheline distants peaks olema umbes 1.6 korda nende kaugus vastasseinast. Kes teab helilainete levimisest ja peegeldamisest, saaba ru miks, lahtiseletamine läheks siin liiga pikaks. Kui vähegi võimalik, muretsege endale korralikud kõlaristatiivid, mille ots on keeratav nurga alla (tilt). Pane kõlar nii, et kesksagedus oleks umbes inimese näo kõrgusel, siis tõsta natukene kõrgemale ja suuna nurgaga allapoole. See teeb nii mõneski kohas imesid (peegeldus põrandalt lakke "silub" helipeegeldusi).

* kui kasutad erladi bassikõlarit (kõlareid), muretse mingi paksem poroloon ja pane kõlar selle peale seisma. Täiesti müstiline, mismoodi mõjub ruumi helipildile mööda põrandat leviv madalsagedusvibratsioon. Eriti "hull" on asi siis, kui bassikõlar satub täpselt põranda all olevale talale, mis juhib vibratsiooni edasi ka teistesse konstruktsioonidesse.

* Ja nagu Raen juba ütles - vältige seinu ja eriti nurki !

Punkt 5 - valjult mängimine. Keegi tark helimees ütles kunagi, et valjult mängitakse selleks, et varjata oma kesist mänguoskust... Usu mind - vaiksem ja puhtam (pehmem) heli on kuulajale oluliselt parem ja nauditavam. Ma ei olegi aru saanud, miks on tüüpiline Eesti "helipilt" - kõrged ja bassid põhja ning hästi valjult ! Pool tundi peale bändi alustamist on kõrvad lukus ja vilisevad ja enam pole vahet, mis sealt tuleb. Kui keegi juhtus käima Kraftwerki kontsertil (Tallinnas või mujal), siis see oli hea näide heast helitehniku tööst. Helitugevus oli selline, et sisuliselt võisin kõrvalseisjaga vabalt rääkida, ilma oluliselt häält tõstmata. Mis tähendab, et kõrvad ei väsinud ja ükski detail helipildis ei läinud kaduma. Nagu Raen ütles - pillimees "kõlarite vahel" ei taju heli kunagi sellisena, nagu see tegelikult kuulajale on. Kõige suurem "fail" on seista "esinejakohal" ja seal saund paika keerata. Garanteerin, et tulemus on kuulajale kõike muud kui meeldiv. Kui võimalik, minge puldiga enne esinemist keset saali ja timmige heli nii paika. Veelgi parem oleks, kui on kaasas "luksus lisaliikme näol", kes eestpoolt heli kuulab.

Lisakommentaar RAC kohta. Tõepoolest on ruumi akustika vägagi varieeruv ja sõltub inimestest, temperatuurist jne. RAC ei ole mingi "imeloom". Tegemist on "lõpu" või siis "master ekvalaiseriga", mille eesmärg on üldist helipilti siluda. Loomulikult tuleb iga instrumendi heli õhtu jooksul korduvalt korrigeerida ja seda enam oleks hea, kui mõni "kõrvaga sõber" vahetevahel eestpoolt heli kuulaks.

Jõudu ja Päikest !

TY

[raen]

Ma ei olegi aru saanud, miks on tüüpiline Eesti "helipilt" - kõrged ja bassid põhja ning hästi valjult ! Pool tundi peale bändi alustamist on kõrvad lukus ja vilisevad ja enam pole vahet, mis sealt tuleb

Mu jutt nüüd juba natuke algteemast kõrvale, aga mulle tundub, et pahatihti see muusika polegi mitte liiga vali, vaid lihtsalt kehva soundiga. Üritatakse paari pisikese odava plastmasskõlariga saavutada suures saalis tantsumuusikaks vajalikku helirõhku. Lugesin just hiljuti ühest teisest pillimeeste foorumist sellist mõtet, et kõige olulisemad on helindamise ahelas just alguse ja lõpu komponendid. Ehk siis, esmajärjekorras tuleks panustada mikrofonide ja kõlarite kvaliteeti!

Ja teema algatajale - need FBT kõllid, mis teil on, on väga korralikud! Oma klassi paremik! FBT on üldse väga korralik tegija.

Aga teie bändi helitehnika arengu loogiline ja paraku möödapääsmatu jätk on nüüd juurde soetada vähemalt üks, veel parem kaks, subbakat. Kui te kasvõi korra saate maitse suhu sellest suisa füüsilisest mõnutundest, mida subbakas võib tekitada ja sellest vaatest, kui sa tõmbad esimese akordi ning seejärel paned biidi käima ja rahvas suisa nagu visatakse tantsupõrandale, siis olete nõus neid subbakaid kasvõi hambus tassima, kui käsi ei jätku. Nutate, aga tassite!

[Marchrabbit]

Siinkohal peab tulema jälle selle vaatenurga juurde,et peab lähtuma konkreetsest olukorrast. Meil tekkis see probleem eakate klubi peo helindamisel. Seal juba subbakat ei pane ? Muus olukorras on sellega kindlasti teine jutt. Ilmselt sellises ruumis mängides on näiteks kajaefektide kasutamine ka põhimõtteliselt välistatud Kuna tegu on pikemaajalise kokkuleppega,siis järgmisel korral proovime muuta kõlarite paigutust ning võtame kaasa standid ja katsetame neid ka. Tuleb varem kohale minna ja teha üks korralik saundiproov.

[raen]

Subbakas ei tähenda ainult karmi tantsutümakat!

Subbakas on tegelikult lihtsalt olemasoleva kõlaripargi laiendus bassisageduste poole pealt. Kui tavaline bändi kõlar koosneb reeglina kahest valjukast ( woofer ja tweeter ), siis, lisades sinna subbaka, on see kokku kui kolmeribaline valjukas, vabastades wooferi liigsest bassisoundist ja võimaldades sel puhtamalt edastada keskmisi sagedusi.

Subbakaga süsteem võimaldab tegelikult mängida palju vaiksemalt, samas ikka mõnusalt soundiga täites kogu ruumi. Usun, et ka 100-aastane mutike oskab seda hinnata!

Aga eks te arenda oma süsteemi tasapisi ja jõudumööda, ning loomulikult saab ka ilma subbakata teha nauditavat muusikat. Ja näiteks selles on sul ka tuline õigus, et niigi kajavas ruumis on igasugused reverb-efektid üsna üleliigsed.

[raen]

PS. Ma vist lihtsalt pole veel oma subbaka-vaimustusest päris üle saanud. nii, et ei maksa mind väga kuulata ...

[Manchoa]

Siinkohal peab tulema jälle selle vaatenurga juurde,et peab lähtuma konkreetsest olukorrast. Meil tekkis see probleem eakate klubi peo helindamisel. Seal juba subbakat ei pane ? Muus olukorras on sellega kindlasti teine jutt. Ilmselt sellises ruumis mängides on näiteks kajaefektide kasutamine ka põhimõtteliselt välistatud Kuna tegu on pikemaajalise kokkuleppega,siis järgmisel korral proovime muuta kõlarite paigutust ning võtame kaasa standid ja katsetame neid ka. Tuleb varem kohale minna ja teha üks korralik saundiproov.

raen ütles küll sama asja juba ära, aga kinnitan ka omalt poolt - subwoofer ei tähenda "tümakat". Korraliku heliribaga saad mängida tunduvalt vaiksemalt, et heli "kannaks" ja ruumi täidaks. Ma ei ole küll "eakate klubis" mänginud, aga ma ei usu, et seal subwooferiga probleeme tuleks. Pigem vastupidi - saad pehme ja palju meeldivama heli, mis vanainimeste kõrva ei tapa. Varem kohale minna ja saundiproov tuleks tõesti teha. Kui käime kahekesi baarides ja restoranides esinemas, läheme kohale vähemalt tund varem, et tehnika korralikult üles ja häälde seada... Võõraasse kohta minnes veelgi varem.

[Marchrabbit]

Nüüd on siis teine esinemine samas "kõmisevas" saalis ära tehtud ja saab natuke kirjeldada,mis meetodid toimisid. Kõlarid viisime statiivide peale (enne olid lava serval maas)ja nihutasime rohkem ettepoole. Suunasime kõlarid ka rohkem nurga alla (kokku). Lisaks sellele tuli lõpuks ikkagi keerata puldist sündi kanali madalad sagedused täiesti nulli ning kärpida ka vokaalidel keskmist sagedust. Selle tulemusel saavutasime lõpuks talutava heli,millega jäi seekord rahule ka publik. Üks "kurja juur" võib olla ka akustilise kitarri ette asetatud dünaamiline mikrofon,ida peab siis kõvasti peale kruttima,et tundlikkust kätte saada. Selle vastu aitab muidugi ainult elektroakustilise kitarri soetamine.
Järgmine esinemine on Sangaste lossis,kui kellegil on kogemusi sealse akustikaga ,siis oleks tänulik,kui oskate soovitada milleks valmistuda.

[raen]

Kogemused Sangaste lossi akustikaga on kohutavad!

Valmistuge kõige hullemaks!