Kuna olen kuulnud üsna palju juttu sellest, et puitkõlar on meeldivama ja soojema kõlaga kui plastmass jne, siis lisan siia katkendi Heino Pedusaare raamatust "Amatöör helitehnika" 1977 lk 44-45
On levinud väärarusaam, mille kohaselt kõlari kasti käsitletakse muusikainstrumendina, mis peab kuidagiviisi resoneerima ja omama "meeldiva omakõla". Selle taotlemiseks on kasutatud kõlari kasti või vähemalt nendesse asetatud esiplaadi (mille aukudesse valjuhääldid monteeritakse) materjalina isegi neid puiduliike, millest eshitatakse muusikariistu. Kuid kõlar ei ole iseseisev muusikainstrument, mis peab tekitama ainult temale omaseid muusikahelisid. Ta peab olema vaid täiesti passiivne, individuaalsuseta vahend igasuguse elektriliselt edastatava heli (kõne, muusika, mürade) võimalikult loomutruuks taasesitamiseks.
See tähendab, et ideaaljuhul ei tohi kõlari kast ja selles töötavate valjuhääldite komplekt helile oma kõlavärvingut peale suruda. Seepärast tuleb just lämmatada kõlaris esineda võivad resonantsiilmingud (erand on siin faasiinverterkõlari põhiresonants) - nii need, mis tekivad kasti suletud õhus (ka seisulainetena), kui ka need, mis tulenevad kasti konstruktiivsere detailide võnkumisvõimest. Sel põhjusel kasutatakse jäiku kõlarikaste, mille sisepind kaetakse või sisemus täidetakse helineelduriga.
Kõlari kasti materjal
Moderaator: Moderaatorid
Re: Kõlari kasti materjal
Põnev teema ja väga asjalik raamat. Kui mu mälu mind ei peta, siis sellest tuli lausa kaks versiooni, teine siis uuem ja kaasajastatum. Mul on mõlemad kusagil olemas, kui hästi otsida.
Aga kui teemast rääkida, siis olen sellega igati päri, et kui me räägime lairiba- ehk n.ö PA-kõlarist, või ka kõlarist koduses Hi-Fi süsteemis, siis, mida neutraalsem ja sirgem on kõlari enda karakteristik, seda parem. Vastupidiselt näiteks kitarri combole, mida saab justnimelt käsitleda muusikainstrumendina ja kus teatavad resonantsid või "puudujäägid" valjuka sageduskarakteristikus on pigem plussiks. Või siis ka mitte, aga see selleks.
Aga seda on ilmselt kõik märganud, et puit- ja plastmasskõlarid on erineva soundiga. Ja kui Pedusaare mõtet edasi arendada, siis mulle tundubki, et puitkast, kui reeglina pisut raskem ja paksema-seinalisem konstruktsioon, on neutraalsem ja anonüümsem, kui seda on plastmass. Mõistagi saaks ka plastmassi teha massivset, aga selle materjali puhul pole see ilmselt eesmärk. Pigem on suund kerge ja odava lahenduse poole ja kasti sees summutatakse vibratsioone mingite ribidega jms. See on aga selline pigem nagu "järeleaidatud" lahendus ja sealt ka mööndused soundis, "kõminad" ja "augud" sagedusribas.
Aga kui teemast rääkida, siis olen sellega igati päri, et kui me räägime lairiba- ehk n.ö PA-kõlarist, või ka kõlarist koduses Hi-Fi süsteemis, siis, mida neutraalsem ja sirgem on kõlari enda karakteristik, seda parem. Vastupidiselt näiteks kitarri combole, mida saab justnimelt käsitleda muusikainstrumendina ja kus teatavad resonantsid või "puudujäägid" valjuka sageduskarakteristikus on pigem plussiks. Või siis ka mitte, aga see selleks.
Aga seda on ilmselt kõik märganud, et puit- ja plastmasskõlarid on erineva soundiga. Ja kui Pedusaare mõtet edasi arendada, siis mulle tundubki, et puitkast, kui reeglina pisut raskem ja paksema-seinalisem konstruktsioon, on neutraalsem ja anonüümsem, kui seda on plastmass. Mõistagi saaks ka plastmassi teha massivset, aga selle materjali puhul pole see ilmselt eesmärk. Pigem on suund kerge ja odava lahenduse poole ja kasti sees summutatakse vibratsioone mingite ribidega jms. See on aga selline pigem nagu "järeleaidatud" lahendus ja sealt ka mööndused soundis, "kõminad" ja "augud" sagedusribas.