Kitarrimeister Kuldar Kalluste oli Tartus käimas, hüppas minu poolt ka läbi ja tõi mu silmaringi laiendamiseks proovida ühe oma pillidest. Nagu pildilt näha, on see siis archtop-tüüpi kitarr.
Välimuselt on selline suuresti nagu akustiline kitarr, millel aga kasutatakse elektrikitarri keeli ja ka magnethelipea on olemas, sellel pillil siis on üks kaelapoolne TV Jones. Pickquard on tehtud puidust, selle alla on peidetud elektroonika ning pickquardi serva alt paistavad kaks potekat - volume ja tone. See on igati hea lahendus - potekad on üsna märkamatud ja ei riku pilli üldist "akustilist" ilmet, samas aga on kohe näpu all, kui vaja.
Pilli naturaalne heli on kandev ja võimas. See kõlab teistmoodi, kui suure kõla-auguga akustilised kitarrid, aga meeldivalt. Õige vist oleks öelda, et see pill kõlab nagu archtop-kitarr. Kael on parajalt õhuke ja hästi mängitav. Märkasin ka, et selle pilli kaela nurk korpuse suhtes on suurem, kui näiteks teistel mu pillidel. Seetõttu jäävad seda tüüpi pillil keeled korpuse kohal tavapärasest kõrgemale ja algul tahtis asi natuke harjumist. Aga harjub kähku.
Olgu veel öeldud, et see pill on pisut raskem ja massiivsem, kui tavalised akustilised kitarrid, aga mõjub ka märksa tugevamana ja vastupidavamana. Ilmselgelt sellel pillil juba korpus aastatega läbi ei vaju.
Juhtmega sound on pillil mõnusalt "ümar", "puidune" ja "ruumiline", kui püüda leida mingeid iseloomustavaid sõnu. Mina mängiks sellise pilliga eelkõige jazzi ( kui oskaks
) Aga miks mitte ka blues'i, gipsy't ja muud sellist värki.Pilli korpuse peale on keegi, ilmselt väga kuulus inimene, jätnud oma signeeringu, aga kuna osa sellest on kahjuks kaduma läinud, siis jäi autor mulle tuvastamatuks.
Kokkuvõtteks - mul on endal igapäevaselt kasutuses kaks Kuldari tehtud pilli ja proovida olen saanud teisigi tema kitarre. Nad on kõik väga täpselt häälestuvad ja kandva tooniga pillid olnud. Ja kui mega sustain polegi näiteks minu jaoks võibolla nii tähtis, siis häälestumise osas olen ma küll väga nõudlik ja paljusid masstoodangu pille ma seetõttu mängida ei kannatagi. Eks pilli välimus ole alati maitse asi ja mõni kitarrist puht põhimõtte pärast eelistab suuri tuntud kaubamärke. Aga meistripillide puhul, vähemalt Kuldari pillide kogemusel saan seda küll väita, on iga pill peenhäälestatud ja kõlalt ainulaane. Selline pill ei tüüta sind aastatega, vaid muutub ainult armsamaks.
Väike soundinäide ka, mängitud läbi Palmeri lampvõimu ja pärast natuke reverbi otsa, muidu kõik otse ja sirge ribaga -
http://www.vaikene.net/raen/musa/Kuldar_archtop.mp3