"Jookseme võidu!"

Artiklid muusika tegemise ja vahendite kohta

Moderaator: Moderaatorid

Vasta
Kasutaja avatar
raen
Autor
Autor
Postitusi: 1314
Liitunud: 17 Okt 2004, 18:33

"Jookseme võidu!"

Postitus Postitas raen »

Kui kuulata plaate, mis salvestatud kunagi, nüüdseks juba eelmise sajandi 70-ndatel või 80-ndatel aastatel ja võrrelda neid siis 90-ndatel ja hiljem tehtutega, siis kindlasti märkavad kõik, et vanemad asjad on tunduvalt vaiksemad ja kuidagi „õhulisemad”. Põhjus, miks muusika läheb tänapäevale lähemale jõudes üha valjemaks, seisneb nähtuses, millele nimeks pandud „loudness race” ehk siis võiduajamine helivaljuses. Mida selline asi endast kujutab ja miks see üldse tekkis, sellest järgnevalt juttu tulebki.

Loudness race olevat alguse saanud eelmise sajandi 90-ndate alguses, koos vastava tehnoloogia arenguga. Just siis hakkasid laiemalt levima esimesed digitaalsed kompressorid ja limiterid. Need riistapuud võimaldavad väga jõuliselt muusika dünaamikat ahendada ( erinevused vaiksete ja valjemate kohtade vahel väiksemaks pressida ) ja seega kogu nivood oluliselt valjemaks tõsta. Muidugi kasutati taolisi riistu ka palju varem, aga need olid valmistatud kasutades analoogtehnoloogiat, mis on palju aeglasema reageerimisega ja mitte nii jõhker. Moodne digitehnoloogia võimaldab helifaili töödelda märksa põhjalikumalt. Ja see oleks ju nagu tore, mis?

Aga vot ei ole nii tore midagi! Mingitel imelikel põhjustel hakati muusikat üha rohkem ja jõulisemalt kompresseerima ning helipilt muutus üha valjemaks. Mul on üks Jethro Tulli kogumikplaat, kus peal laulud alates aastast 1968 ja kuni tänapäevani välja. Esimesed salvestised on väga laia dünaamilise pildiga, ehk siis vaiksed kohad on ikka väga vaiksed ja valjud kohad lajatavad nii, et müriseb. Mõnus kohe kuulata! Mida lähemale tänapäevale, seda rohkem on tunne, et vaikseid kohti muusikas enam polegi, ongi kogu aeg ainult „valjud kohad”. Kui niimoodi üks-ühele asja võrrelda, siis on eriti hästi kuulda see tõeline nonsens, kuhu tänapäeva muusika on jõudnud.

Jõhkralt kompresseeritud-limiteeritud muusika on sama, kui keegi räägib sinuga ja kasutab kogu jutu ajal valjut forsseeritud hääletooni. Selline pidev ühtlane vali nivoo väsitab ja nüristab tähelepanu üsna kiiresti. Just vaheldusrikkus on ju see, mis hoiab huvi mingi asja vastu värskena. Ülekompresseeritud muusika on tuim ja igav, selles ei ole piisavalt jõudu ja powerit. Selline muusika on VALI aga mitte JÕULINE. Sellele nähtusele on peale psühholoogilise poole ka puht füüsikaline seletus – jõu tunne tuleb ju liikumisest, mida suurem on aga erinevus muusika vaiksete ja valjude kohtade vahel ( eriti kui need vahelduvad sekundis mitmeid kordi ), seda suurema amplituudiga liigub kõlari membraan ( ja kõrva trumminahad samuti ) ning seda rohkem „juuksed tuules lehvivad”. Kui tundub, et kaasaegses musas on ehk siiski rohkem tümpsu ja powerit kui vanas, siis tehke katse – miksige mõni vana ja uus asi näiteks arvutis ühele tugevusele, kuulake siis, võrrelge ja alles siis otsustage, kumb kõlab võimsamalt?

Aga miks siis seda kõike ikka „valesti” tehakse? Kas tõesti on kõik maailma stuudiotehnikud-produtsendid lollid ja ei tea, mis on hea?

Loomulikult mitte ja tegelikult, niipalju kui ma ka erinevaid intervjuusid vastavate inimestega lugenud olen, kõik nad on loudness raceiga hädas ja teeks hea meelega kõike hoopis teisiti. Aga kuna see on ju ÄRI ja sotsiaalne tellimus on just selline, siis pole neil lihtsalt valikut. Targemad masteringi-vennad on isegi õppinud nii muusikat töötlema, et asi on kõvasti kompresseeritud aga mingi kavala trikiga jääb „illusioon, nagu oleks mingi dünaamika ikka olemas”.

Aga järelikult on siis muusikud lollid, et stuudiomeestelt sellist soundi tellivad? Tegelikult on loudness race pigem tänapäeva kiirustava maailma paratamatus. See on otsekui kiirtoit, kähku kõik kurgust alla ja kohe kõht täis! Toitumine, mitte toidu nautimine, rohkemaks pole aega!

Psühholoogiliselt on muusikute jaoks asi isegi mingil määral põhjendatud – valjemaks töödeldud muusika, mis kohe esimesest taktist lajatab kõrva, jääb ehk paremeni meelde ka võimalikule kuulajale, või näiteks raadio muusikatoimetajale, kes on otsustajaks, millist musa eetrisse panna, millist mitte. Kui infotulv ja valikute hulk on sedavõrd suur, siis jääb ikka ehk paremeni meelde see, mis kõige efektiivsemalt suudab tähelepanu köita. Nagu linnupesas, kes kõvemeni siutsub, see esimesena süüa saab. Ja seetõttu nõutaksegi helimeestelt – tehke mu musa selliseks, et oleks hästi vali ja naabrist ikka üle! Kui mõelda selle peale, et sinu laulu kuulatakse läbi arvuti krappide ja ehk mitte üle ühe korra, siis on lakkekompresserimine isegi abiks. Lühiajaline kellegi peale karjumine annab ju ka enamasti tulemuse. Kui aga loota, et keegi ehk sinu muusikat ka tõeliselt KUULATA tahab, siis peaks dünaamilise protsessimisega olema väga ettevaatlik, et mitte muusikast n.ö „mahla välja pressida”

Ekslik on arvata, et loomuliku dünaamikaga ( ja seetõttu vaiksem ) lugu kõlab raadios teiste kõrval halvemeni. Raadiojaamad kompresseerivad oma väljundsignaali üsna jõhkralt ja seetõttu pole erinevate nivoodega lauludel vahet, kõik pressitakse nagunii ühesuguseks. Ja kui võimalikul kodukuulajal, kes su plaadi oma masinasse paneb, tundub, et su musa on vaikne, siis ta keerab voluumi nupust juurde. Niisama lihtne see ju ongi :-)

Nii, et kokkuvõtteks, kui loudness raceist ei välju võitjana ei muusikud, stuudiomehed ega ka kuulajad, mida k....t me siis üldse võidu ajame!?
Kasutaja avatar
raen
Autor
Autor
Postitusi: 1314
Liitunud: 17 Okt 2004, 18:33

Postitus Postitas raen »

PS. Lisaks sellele, et "lapikuks"- pressitud musafaili on väsitav kuulata, toob liigsete tugevustega mängimine kaasa ka muid ohte.

Lugege näiteks siit http://www.tcelectronic.com/media/lund_ ... _tmt20.pdf

Aga kes siiski sugugi ei viitsi ise lugeda, siis kokkuvõtlikult - isegi kui musa on limiteriga piiratud ja ei lähe "punasesse", siis liigne tugevus ajab ikka enamuse CD-mängijate ( ja teiste digiseadmete ) D-A konverterid moonutusse ( selles artiklis on ka toodud rida näiteid kaasaegsetest hittidest, mis on "liiga" valjud ... :shock: )

Kust maalt siis on LIIGA vali?

Tunnetuse värk, seepärast oleks ehk mõistlik mitte liiga "ohtlikku tsooni" kippuda. Mina näiteks kasutan väga konservatiivset ja "vaikset" VU-meetri süsteemi ( tõmba endale ka tasuta http://www.pspaudioware.com ), miksin selle järgi nullini ja võin olla üsna kindel, et midagi kuskil ei moonuta. :)
Kasutaja avatar
valdek
Autoriteet
Autoriteet
Postitusi: 80
Liitunud: 18 Okt 2004, 21:29

Postitus Postitas valdek »

Äkki pajatad sellest VU-meetrist väheke lähemalt.Mis ülesanne,kunas ja kus kasutada???? :)
Kasutaja avatar
raen
Autor
Autor
Postitusi: 1314
Liitunud: 17 Okt 2004, 18:33

Postitus Postitas raen »

Hei, Valdek!

Kui sa nüüd VU-meetri kohta üldisemalt teada tahad, siis see on juba üsna vana süsteem. Kui mu mälu mind ei peta, siis see standart võeti kasutusele juba enne teist ilmasõda. Sisuliselt oli/on siis tegu indikaatoriga, millel seier(id) küljes ja mis mõõdab/näitab signaali tugevust. Selliseid VU-meetreid võis ( ja võib tänapäevalgi ) leida helipultidelt, lintmakkidelt jne. Kindlasti aga kõikidest helisalvestus-stuudiotest. Kuigi see standart on juba ürgvana, on see ka tänapäeval täiesti kasutatav.

VU-meetri esimene mõte on selles, et see ei reageeri väga kiiretele impulssidele. Standarti järgi on VU-meetri reageerimiskiiruseks 300 millisekundit. Võrdluseks - tänapäeva digi-indikaatorid võivad fikseerida iga sämpli, mis sellest aga läbi lähevad. VU-meeter oma küllalt aeglase reaktsiooniga on aga inimkõrva sarnane. Seega, kui miksida erinevaid lugusid just VU-meetri järgi ühetugevuseks, siis tunduvad need kuulamisel märksa rohkem sarnasel nivool olevat, kui suvalise digi-indikaatori järgi ( mis sisuliselt ei näita midagi, millest kasu oleks ). Tõsi, paremad digi-indikaatorid oskavad lugeda ka impulsside KESKMIST väärtust ( tähist. RMS ) ja sel juhul on saadavast infost veidi rohkem abi. Kui aga jälgida digi-indikaatori tavalist rezhiimi ( PEAK ), siis võiks sama hästi vaadata ka punast tulukest - kas lõi "punasesse" või mitte ... :)

PS. Kuna aga muusikapala tugevus, õigemeni see, kui tugevana inimene seda tunnetab, sõltub lisaks tegelikule nivoole ka näiteks domineerivatest tämbritest, siis ei saa ka ainult VU-meetri peale lootma jääda. Olen küll lugenud sellisest tarkvarast, mis suudab KÕIKI aspekte arvesse võttes lugude nivood paika ajada, kuid kahtlen selle kasuteguris. Kuivõrd eesmärk on ju muusikat teha inimesele kuulamiseks, siis on ka AINULT INIMENE see, kes annab viimase hinnangu ( ja teeb vajadusel korrektuure ).

Teine VU-meetri standarti omapära peitub selles, et kui digitaalse indikaatori järgi on null seal, kus ongi digitaalne null ( ja üle selle ulatuvat signaali ei kodeerita ), siis VU-meetri null on digisüsteemi järgi hoopis miinus 14 dB juures. Seega miksides VU-süsteemi järgi nullini, jääb "tegeliku" nullini veel hulk varudetsibelle.

Muidugi, arvestades seda, et VU-meeter laseb väga kiired paugud läbi, ulatuvad mõned piigid ka kõrgemale, võibolla ka "päris" nullini, siis on vajadusel tarvis ikka brickwall limiter ette panna. Seda aga ainult siis, kui sekventseri digi-indikaator "punasesse lööb". Kui mitte, siis pole küll oma musale mõtet ühte tarbetut digitaalset tehet lisada ( mis ju soundile midagi head ei tee ... ).

Sellelt lingilt, millele ma viitasin, saab aga tasuta tõmmata plugina, mis emuleerib digitaalses maailmas vana head analoog VU-meetrit. On teine igati asjalik, stabiilne ja lihtne kasutada. Väga soojalt soovitan!

Kokkuvõtteks, VU-meeter on seega siis üks pidepunkt, lisaks puhtalt inimkõrvaga võrdlemisele, mille järgi saab hinnata muusika kõlamise tugevust. Selle süsteemi järgi "nullini" miksides on lood muidugi märksa vaiksemad, kui tänapäeva trendi järgi limiteriga "lakke pressitud" musa. Kui viimast VU-meetriga mõõta, siis on muidugi vaene seier kogu aeg ainult põhjas ... :) Millised probleemid aga sellega kaasnevad, võisite juba ise eespoolt lugeda

Pealegi, egas muusika valjuses peitu selle ilu!
Kasutaja avatar
raen
Autor
Autor
Postitusi: 1314
Liitunud: 17 Okt 2004, 18:33

Re: "Jookseme võidu!"

Postitus Postitas raen »

Palju põnevat selleteemalist lugemist - http://www.dynamicrange.de/en/faqtech-info
Kasutaja avatar
raen
Autor
Autor
Postitusi: 1314
Liitunud: 17 Okt 2004, 18:33

Re: "Jookseme võidu!"

Postitus Postitas raen »

Sama teema jätkuks ja täienduseks - üha rohkem räägitakse tänapäeval "sämpli-sisestest piikidest" ( inter-sample peaks ), ehk teise nimega "tõelistest piikidest" ( true-peaks ) Asja mõte on selles, et tavaline digitaalne brickwall-limiter loeb ja limiteerib sämpli täpsusega. Aga isegi, kui kõik sämplid on alla digitaalse nulli pressitud ( reeglina pannakse ju väärtuseks -0,2 vms ), siis teatud tingimustel võivad tekkida sämplitest väiksemad tipud, mis pääsevad limiterist läbi. Selle tulemuseks aga on moonutused ja soundikvaliteedi halvenemine helifaili mahamängimisel.

Moodsam soft võimaldab neid inter-sample peak'e monitoorida ja ka uuel Logic Pro X-l on vastavad pluginad olemas. Ning reaalsus on, et iga viimane kui moodne muusikapala on nii hot, et peksab ISP-indikaatori punasesse, samal ajal, kui traditsiooniline indikaator näitab, et asjad on kenasti normi piires. Kas see on probleem, sõltub suuresti sellest, millised on mahamängiva seadme D-A konverterid ja nende kvaliteet. Paremad seadmed ei lähe moonutama, kehvemad lähevad. Aga mitte alati, nagu on lugeda.

Ma olen asjast nii aru saanud, et ega ISP-sid tõhusalt summutada ei õnnestugi, kuigi turule on ilmunud ka spets True-Peak limiterid. Ka Logic Pro X-i Adaptive Limiter oskab ISP-sid tuvastada, aga lahenduseks on ka sellega ikka vaid väljundnivoo piisav vähendamine, et tipud üle nulli ei kargaks.

Seega on tark ISP-sid monitoorida ja hoida lõppmiksi nivoo suhteliselt madal, et vältida sämpli-sisest moonutust ja sellega garanteerida, et lugu kõlab igast viimasest kui krapist korraliku soundiga. Seda enam, et paistab, et "loudness race' ile" tehakse nagunii peatselt jõuga lõpp peale - näiteks Apple iTunes raadiol olla juba "sound check" funktsioon kuulajast sõltumatult ON-asendis ja see tähendab seda, et väga hot lugu pressitakse vaikseks tagasi, samal ajal kui mõõduka nivooga lugu hingab vabalt.

Aga teemast lähemalt lugeda ja tasuta ISP-indikaatori saab tõmmata siit - http://www.solidstatelogic.com/music/X%2DISM/
Kasutaja avatar
Manchoa
Äss
Äss
Postitusi: 184
Liitunud: 23 Veebr 2010, 08:59

Re: "Jookseme võidu!"

Postitus Postitas Manchoa »

Kuigi esimesed kompressorid olid olemas juba 30-te lõpus ( Western Electric 110) , võib nende tegelikuks kasutamise algusajaks muusikaproduktsioonis lugeda 80-te teine pool.
Varasemalt oli kompressori mõte upitada televisioonis vaikne inimhääl tugevamaks. Kõik.

80-te teisel poolel muutus kompressor/limiter aga "igapäevaseks"; et muusikat "tihedamaks", "intensiivsemaks" ja "jõulisemaks" muuta. See oleks nagu muusika "steroididel". Kui varasemalt istus helitehnik puldis ja jälgis reaalselt VU-meetreid, siis kompressor/limiter laialdasema levikuga keerati teatud vahmaa ette ning helitehnik võis rahulikumalt hingata. Liiga vaikased kohad upitati automaatselt üles ja FORTE tõmmati maha. Kui palju, sõltus kompressori kasutusoskusest ja "maitsest". Kusagil 90-te selles osas, kui tulid "Europop", läks asi minu arvates täiesti käest!.

Kuulake kasvõi Modern Talking 1984 aasta salvestusi ja 1998 omi (samade lugude variatsioone) ja saate hea ülevaate.

Eks üks põhilisi põhjuseid oli ka üleminek analoog tehnikalt digitaalsele. Analoogtehnika ka andmekandjana (vinüül, kassett, lint) seadis juba ise ette teatud piirangud. Digitaalne salvestus lubas neid piiranguid ületada. Umbes nagu autodega - kõikvõimalikud "juhiabid" võimaldavad sõita üha kiiremini ja kiiremini kuni viimaks muutub see turvalisuse mõistes piiripeal sõitmiseks.

Ütleme siis nii, et "kõiges on süüdi CD" :-) Ehkki ka CD seab ette "maximum peak" nõuded, on digitaalsel savlestusel võimalik siiski edasi minna ja muuta heli "virtuaalselt valjemaks" sellega, et salvestus istuks võimalikult rohkem "maximum peakis". Vinüül ei oleks sellist asja puht füüsiliselt võimaldanud.

Mis on aga tulemus?

Muusika teeb elavaks see, kuidas sinna on antud esitaja emotsioonid. Ehk siis dünaamika. Kõik need ärevad "pianod" ja "pianissimod", mis tekitavad ootusäraveuse, kasvavad üle "mezzo forteks" ja annavad viimaks kogupaugu "fortissimo" või isegi "forte fortissimoga".

Maksimumini kompresseeritud muusika on samahea, kui väljendada nii kurbust, rõõmu kui viha ühesuguse tuima näo ning monotoonse häälega, kus on vaid väikene nüansivärelus.

Pilt
TY
Vasta