LIVE: Jäääär 16.aug 2012 Tartus Hansahoovis

Kuulatud album, külastatud kontsert, vaadatud film, loetud raamat jne
Vasta
Kasutaja avatar
raen
Autor
Autor
Postitusi: 1278
Liitunud: 17 Okt 2004, 18:33

LIVE: Jäääär 16.aug 2012 Tartus Hansahoovis

Postitus Postitas raen » 17 Aug 2012, 16:44

Hakatuseks pean nentima, et suhe Jääääre muusikasse on mul natuke nii ja naa. Mulle on alati väga südamesse läinud nende laulude tekstid, ja mitte ainult autorite suurepärase sõnaseadmis-oskuse, vaid ka tekstide idee ja kujundlikkuse pärast. Iga laul on neil nagu pilt, mis jutustab sulle midagi.

Ning selline vaiksem ja vaoshoitum folk on mulle alati hingelähedane olnud.

Teisalt aga, mis mind Jääääre nii mõnegi loo juures häirib, on see, et neil lugudel puudub klassikaline poplaulu struktuur - salm, refrään, bridge jne. Kogu laul on ülesehitatud vaid mõne napi akordi järjestusele, mis siis terve loo vältel muudkui korduvad ja korduvad, nagu karussellil ja see muutub pikapeale väsitavaks ja teeb närviliseks. Eriti, kui selliseid äravahetamiseni sarnaseid laule tuleb jutti palju. Klassikalise poplaulu struktuur pole mitte juhuslikult välja kujunenud just selliseks, nagu see on - ilma selleta puudub lool terviklikkus ja kuulaja ei saa lõpetatuse ning rahuldatuse tunnet.

Õnneks muidugi pole see kõikide Jääääre lugude puhul nii. Ja ka mõnedki sellised ilmselgelt lihtsalt kidraga jämmimise käigus sündinud "karussell-tüüpi" lood toimivad neil tegelikult väga hästi. "Patune mõte" on siin hea näide.

Aga kontserdist - meestel on kõrged individuaalsed oskused, seda me teame, aga ka suurepärane kokkumäng. Väga nauditav oli, kuidas muusikud teavad ja tunnevad lugusid viimse nüansini, ning tõesti MÄNGIVAD looga, trikitades ja üllatades nii publikut kui bändikaaslasi, samas kordagi tervikut lõhkumata. Vastupidine ja väga piinlik näide oli sellesuvine Kukerpillide ja VLÜ ühiskontsert Tartus, kus kõik "passisid" kõigi taga ja tundus, et mitte keegi ei tea täpselt, kuidas ja mida mängima peab.

Suur pluss minu jaoks Jääääre kontserdil oli ka see, et ka Tõun laulis mõned lood, ja, et need olid temalikult jazzilikkus võtmes. Mitte, et mulle Söödi esitus ei meeldiks, aga Tõun oleks võinud rohkemgi sõna saada.

Mis mulle veel meeldis, oli see, et Tõun toetas ansamblit oma magnet-helipeaga kidraga. Pilli soe ja pehme kõla aitas leevendada ülejäänud kitarride pisut kiledat piezo-kõla. Seda üldist kuiva ja kiledat kõla rõhutas ka see, et miskipärast ei kasutanud Jäääär ei vokaalide, ega kitarride juures mingeid efekte - reverbi, delayd jms. Kahjuks on aga nii, et ka nii heade muusikute ja pillide puhul kõlab piezoga akustiline kitarr pisut kiledalt ja plekiselt, eriti kui seda esiplaanil soolopillina mängida.

Kukkuvõtteks - väga mõnus ja meeleolukas kontsert oli. Ja veel, nägin publiku hulgas palju neid inimesi, keda ka oma unplugged keikkadel ikka rahva seas näen, ja see tegi mu väga uhkeks ... :-)

Vasta