Kuidas õppida süntesaatorit mängima?

[Marchrabbit]

Mind kummitab juba pikemat aega küsimus küla pillimeeste kohta. Need mehed ju enamasti nooti ei tundnud. Järelikult pidid ikka väga hea kuulmisega ja üldse muusika suhtes andekad mehed olema?

[raen]

Küllap juba kordan ennast, aga kindlasti tead ütlust, et "ega ülikool matsi ei riku!" Ja vastupidi - tõelise ande väljendumist ei sega ka kirjaoskamatus.

[Marchrabbit]

Kas võib siis öelda,et üks tõsiselt kõva küla lõõtsmooniku mees oli vahest andekamgi,kui tänapäeval kõrget koolitust saanud pillimees?

[raen]

Kas võib siis öelda,et üks tõsiselt kõva küla lõõtsmooniku mees oli vahest andekamgi,kui tänapäeval kõrget koolitust saanud pillimees?

Konservatooriumi diplom ei näita automaatselt andekust. Kooli saab läbi vedada ka suure töö ja valuga. Ja suure pugemisega ka. Üks näeb elus hullu vaeva, teine aga, ükskõik mida puutub, kõik muutub kullaks. Ja kui selline inimene ei saa, ei taha, ei viitsi vastavasse kooli minna, ega tema sünnipärane talent seepärast olematu ole.

Aga muidugi aitab sihipärane õppetöö vastavas koolis inimese talendil paremeni avaneda.

[Marchrabbit]

Ok.Ma püüan nüüd vahepeal jälle ühe teemakohasema küsimuse küsida. Kuidas oleks õigem harjutada? Kas peaks mängima võimalikult palju erinevaid lugusid ja mitte väga pingutama,kui väiksed komistused ja vead läbi jooksevad või tuleks hoopis harjutada mingit kindlat lugu senikaua,kuni see hakkab laitmatult välja tulema? Korjasin laulikutest välja endale umbes 60 tuntud eesti laulu noodid ning tegin sellest A4 formaadis kausta.Seda kausta mängin nüüd õhtuti läbi eest-tahapoole ja jälle tagane ettepoole. Kas minu õppemetodit oleks mõtet kuidagi efektiivsemaks muuta? Laulud on erineva keerukusega ja mitmetel on nootide ees isegi 2-3 dieesi või bemolli märki.

[raen]

Usun, et igas õppemetoodikas on omal kohal kuldreegel - lihtsamalt keerulisemale. Aga üks asi veel - igal lool on oma rütm ja tempo, mis tiksub läbi terve loo, eks. Sageli kipub loo mängimine välja nägema selline, et lihtsad kohad tulevad õiges tempos, aga keerulisemate kohtade peal tekivad takerdumised. Õppimise reegel on aga selline, et võta algusest peale selline tempo, millisega sa suudad ka kõige raskema koha veatult ära mängida. Ehk siis, ära allu kiusatusele kergemaid kohti kiiremeni mängida. Ja ära unusta ka muidugi pause lõpuni pidada, ka pausid on osa muusikast. Kui on vaja, harjuta lugu kasvõi 3X aeglasemalt, peaasi, et kõik noodid ja kõik pausid saaks täpselt nii mängitud nagu noodikiri ette näeb. Hiljem, kui asi selgem, lisad tempot, kuni suudad juba mängida sellise kiirusega, nagu autor on ette näinud.

Veel, ära harjuta kogu aeg nii, et mängid loo algusest lõpuni. Harjuta vahepeal ainult raskemaid kohti, vahel ainult ühe käega jne. Mida erinevamalt sa looga tegeled, seda paremeni asi kinnistub ja seda kindlam oled hiljem selle esitamises.

Ja veel, ühe klaveripala esitamine ei seisne ainult õigete klahvide õigeaegses vajutamises. Klaveripala on terviklik muusikateos, milles on areng ja mis kannab mingit emotsiooni. Ehk siis, nootide liikumises olgu tõuse ja mõõnasid, vaiksemaid kohti ja poweriga mängitud momente. Kuula oma mängu ka sellest aspektist.

[Marchrabbit]

Siis olen vist iegi osaliselt õigel teel. Selline meeldiv lauluke,nagu "Majakene mere ääres" (filmist Siin me oleme) on just nii keeruline,et pikkamööda mängides peaaegu vigu ei tule. See on nimelt kolme bemolliga helistikus ja akordid on ka kõik minoorsed. Üks keeruline asi,millele ma hästi pihta ei saa on noodipikkused. Kui pikalt mingit nooti peaks mängima? Eriti keeruline on mängida neid ühendatud noote,mis on kaarega kokku toodud. Siis ei oska kuidagi orienteeruda,et kuna on nüüd see õige aeg lõpetada

[Seidy]

...Ausalt öelda, vahel mulle tundub, et isegi hea on unustada kõik teooraid ja lihtsalt mängida ... ja kuulata, kuidas mängid ...

torkan siia ühe vahejuhtu.
nimelt teen ühe neiuga ühte muusikaprojekti. loome siis koos muusikat aga aegajalt tekib meil lahkarvamusi. probleem on justnimelt selles, et mul pole öieti mingit muusikateooria-haridust(paar aastat vaid laste muusikakoolis) aga neiu on oma 7-8 aastat Otsas klaverit öppinud. ja siis me leiamegi end suht tihti vaidlemas meloodiat tehes kas noot peaks olema pool tooni körgemal vöi madalamal ja vaidlus ongi stiilis kumba pidi kölab paremini/huvitavamalt VS. kumb noot on teooria kohaselt öige. siit ka minu soov, et vahel vöiks köik teooriad unustada

[Marchrabbit]

Raen ju eelpool kirjutas ka,et noodikirjas kehtivad omad valemid ja reeglid,mille järgi muusikat peaks kokku seadma. Sealt siis need erimeelsused ka.

[alland]

Arvan, et õppida ja teada tasub muusikateooriat, aga "oma kõrv on kuningas" ka mingil moel. Mulle meeldis kellegi ütlus,kes käsitleb muusikat nagu värve või vaatamist. Silmailu ja kõrvailu. Värviteooria ja proportsiooniteooria jmt seletab ja annab võimaluse imiteerida sead, mis on "ilus" ja "normaalne". Arvan, et sama on muusikateooriaga (miks mõni rütm on lahe gruuv ja mõni mitte, miks mõni akord "vinge" ja teine "mage" jne).

Ise õppisin mängima kuulmise järgi - lugu jäi kuigi palju meelde ja katsetasin klahvidel, kuni see, mida ma kuulsin, sarnanes sellega, mida ootasin kuuldavat. Aja jooksul ka vilumus kasvas - algul sai vaid põhimeloodiat ja -rütmi jäljendatud, siis tulid ka harmooniad ja uute harmooniate ja rütmide katsetused, käte koostöö ja veidi noodiveerimisoskust ka (noh pea iga hobiklaverdaja võib nt Beethoveni Elisele tükikese mängida, aga korra võtsin vaevak noothaaval järgi ajada,kuidas see lugu algusest lõpuni käib ja tulemus oli vaeva väärt - ehhki nüüdseks jälle veidi unustusse vajunud).

Muusikateooria osas aitasin end ise järele (enne seda oli vaid see, mida keskpärases põhikoolis muusikatunnis õpiti). Muusikateooria ajendas kastsetama asju, mille peale ise võib-olla ei tule väga pika aja jooksul - näiteks eksperimendid tritooniga, või mis põhimõttel ehitada üles "ilus" loo kolimine mistahes helistikust teise või mis intervallidega harmooniat kasutada, kui tahad et lugu pigem kantrilikult või siis hoopis bluusilikult või jazzilikult kõlaks jne.

[Marchrabbit]

See teema sai püsti pandud sellise mõttega,et järgmised päris algajad saaksid siid midagi kasulikku meelde jätta. Kumb soovitus oleks siis õigem inimesele,kes tõesti pole pillimänguga üldse enne kokku puutunud,aga tahab väga mängima õppida? Kas hakata harjutama noodi järgi või kuulmise järgi?

[raen]

Kõik teed viivad Rooma! Milline neist just sulle sobilikum on? Proovi ja katseta, leia oma tee ja oma tõde!

[teresiis]

Kirjutaks ka paar mõtet muusikateooria kasulikkusest. Kui eespool võrreldi muusikat maalikunstiga, siis omaltpoolt võrdleks muusikat kõnega. Nii nagu tähestikku pole vaja rääkimiseks vaid lugemiseks ja kirjutamiseks, nii pole ka muusikateooriat vaja mitte selleks, et pilli mängida vaid selleks, et noodist lugeda ja noote kirjutada...Aga kumb on etem, kas noote tundev või mittetundev pillimees – see on samahea kui küsida, mis on parem, kas kullakang või peotäis samas vääringus kuldmünte...Edu!

[Marchrabbit]

Järjest keerulisemaks läheb. Tänaseks olen aru saanud,et instrumendiga laulu saatmise juures on oluline just akordide tundmine ja nende sobitamine antud heliteosega. Nooditundmisest on siin vähe abi. Nooditundmine on rohkem nagu soolomuusikute rida. Kuiada aga saada kätte need nipid,mismoodi mingit lugu akordidega saata,selleni me polegi veel jõudnud. Jääme esialgu klafpillide juurde....

[Marchrabbit]

Täna proovisin kõrvaklappidega harjutada pillimängu. Nii on heli loomulikult palju puhtam ja kuulmine täpsem. Kas klappidega harjutamine aitab paremini muusikalist kuulmist arendada? Peab tunnistama,et see väsitab küll rohkem. Teisest küljest on süntesaatori oma kõlarid ikka väga primitiivsed ja moonutavad päris palju. Kas see moonutatud heliga harjutamine võib ka kahjuks tulla?.