Kas esineda stereos või monos?

[raen]

Keegi ei taha kodus kuulata mono-soundi, see on fakt! Aga kas kusagil peosaalis/pubis, kus rahvas paikneb kõlarite suhtes, nagu jumal juhatab, on stereosoundil mingit eelist?

Päris palju olen erinevatest foorumitest lugenud arvamust, et just sellel põhjusel on pigem mono-sound eelistatud. Et siis saab iga kuulaja, ükskõik kus saali nurgas ta ka ei istu, kogu soundi kuulda. Loe näiteks siit - http://www.mp3backingtrax.com/article25.htm

Sama meelt on alati ka Bose "tornide" kasutajad - neil ju ainult mono võimalus ongi, kui just ei raatsi kahte "torni" osta ...

Teisel arvamusel on aga süntide omanikud, kelle vinged klaveri- ja pad-soundid monos "kokku kukuvad" ja oma sügavuse kaotavad.

Mida mina arvan?

Olen proovinud esineda nii mono- kui ka stereo-fonodega, ning teinud spets katseid ja minu arvamus on - stereo kõlab paremeni!

Ma ei saa nõustuda, et näiteks rangelt vasaku kõlari ees istuv kuulaja jääks millestki väga olulisest stereo puhul ilma. Esiteks kostub ju temani ka teise kõlari heli, ja teiseks ei ole stereokanalid ju NII VÄGA erinevad. Üldjuhul ju vaid vb mõned trummide "tomid" on stereos väga laiali keeratud. Pealgi, üsna sageli on publik kesk tantsupõrandat ja/või eemal saalis ja see on ideaalne stereo-soundi nautimise koht.

Monoks tehtud stereo-fono kõlab ikka väga tuimalt, üheplaaniliselt ja igavalt, eriti kui sul võimalus seda stereoga võrrelda.

Ehk siis - kui sul on korralikud stereo-soundid ja ka PA võimaldab stereos esineda, oleks kuritegu asi monoks degradeerida!

[alland]

Nõus et stereos, eelkõige ka seetõttu, et peamiselt klahve mängin. Klahvidel on (ja olen teinud ka ise) mõned spetsiaalsed monosaundid, mida häda korral kasutada, sest enamus headest soundidest tapab jõuga monolülitamine ära mitte selle pärast et asi monoks läheb vaid signaalide faasi pärast. Sama juhtub paljude efektide jmt puhul, isegi kui lähtesignaal (vokaal, kitarr jmt) monofoonilised on.

[Antti]

Stereos ikka jah. Üks võimalus et fono kõlaks Pillele ja Mallele eri saalinurkades sarnaselt on fonogrammi miksimisel panoraami veidi koomale tõmmata, niivõrd-kuivõrd mida tõmmata on. kui vaid trummi ja bassirada jookseb siis on nagu on:D Ma kasutan aeg ajalt isegi vokaalirada stereos, st nii nagu TC-Helicon ta välja laseb, kuidagi tundub et vokaal kannab paremini, päris kindel ma selles muidugi pole. Samas on tõsiasi see, et kui kidra signaal läbi mõne stereojubina (chorus, delay vms) PA-see mängida, kõlab ikka tükk maad uhkemalt.

[Manchoa]

stereos ikka. Ka kõige halvema kõlariasetusvõimaluse puhul on ju ruum ise ja selle akustika see, mida tuleb (osata) ära kasutada. Heli ju peegeldub - seintelt, laest jne. Kui ma kuulan reaalselt akustilist kitarri ja istun "otse selle ees", ei kuula ma kitarri ometigi monona. Või kui räägin teise inimesega, annab tema hääle kõlale väga palju juurde justnimelt see, et tegelikult kuulen ma teda "tänu" ruumi akustikale ikkagi "stereona". Selle erinevusest saab aru kõige paremini siis, kui õnnestub minna akustiliselt null ruumi. See on spetsiaalselt tehtud peegeldus ja kõlavaba ruum. Minu jaoks oli see täiesti koshmaarkogemus ja tahtsin ruumistsuht ruttu välja tormata
See "mono on laivis parems, sest "Malle" istub ju ühe kõlari all" on selline vaese mehe jutt, kes ei jõua endale korralikku stereotehnikat võimaldada ja siis üritab tähtis olla".
Kindlasti tasub halva kõlaripaigutsega ruumis eksperimenteerida üldbalansiga ja ka kõlarite suunamisega. Pärnus ühes tõeliselt "pain in ass" kohas avastasin, et kui otse "vastu lauda" olev kõlar keerata hoopis rahvast diagonaali eemale vastu lähimat seina, levib heli sealt peegeldades kenasti ühtlaselt üle saali, ei peksa inimestele kõrva ja lõppkokkuvõttes oli tantsuplatsil väga mõnus ja puhas (ning pehme) heli. Ma arvan,et sellist ruumi ei ole olemas, kus ei ole võimalik kompromissi leida, asi on pigem oskuses ja mis peamine - viitsimises ! Enamasti üritavad "kõrtsibändid" lihtsalt tehnikat sättida nii,e tnad ise paremini kuuleksid, mis viib tagasi Raeni poolt juba kunagi tõstatatud monitoorimise juutde. No kuulge - ostke endale suvalised in-ear kõrvaklapid või siis kasvõi Rolandi CM-30 monitor, mis maksab mingi 3200 EEK ja ei tohiks kedagi hinna poolest tappa.
Monos on heli täiesti "surnud", tee mis sa tahad...

Üks hea copy-paste, mis võtab minu arvamuse lühidalt kokku (tõlge): Mono ? Millepagana pärast. Kasuta panorrami, kasuta kaja ja stere laiendajaid aga lase helil elada ? Ainus "vabandus" on monole on need hullumeelsed varateismeliste discod, kus heli on nii vali, et parema kõlari juures olev ei kuule, mis vasakul toimub ja kus polegi suurt vahet, mis ja kus kohast tuleb !

[Manchoa]

Raen mainis siin Bose kasutajaid.
Siin on kaks "koolkonda":
* a) mul ei ole raha, et kahte osta
* b) dumbuser

Variant a. on lihtne ja selge, tekib lihtsalt küsimus, miks sa siis selle raha eest midagi paremat ei ostnud !? See on sama loogika, kui osta HD digibox ja vaadata seda läbi 17" vana kineskoobi, sest "sorry, mul ei ole HD teleri jaoks raha..."

Variant B on aga asjast valesti aru saanud. Olen kuulanud Bose "torne" nii stereos kui monos ja olen ka ise kasutanud (stereos loomulikult). Need vaesed "dumbuserid" seletavad suure vaimustusega, et ka Bose koduleht väidab, kuidas sellest kõlarist levib heli igas suunas ja peegeldub seintelt ja laelt jne ja täidab seeläbi kogu ruumi. JAH, neil on õigus, aga nad on totaalselt kahe silma vahele jätnud ühe asja. See "ühe kõlai jutt" käib ja kehtib vaid sel juhul, kui esineb näiteks bänd ning IGAL PILLIMEHEL ON "KÜLJES" OMA TORN ! Seljuhl on lõplik "all in one" heli tõsiselt super ja sa tajud heli tõepoolest täpselt sellisena, nagu sa bändi laval näed ! Kusjuures - ka sellisel juhul lähevad stereo pillid (trumm, klahv) ikkagi kahte äärmisesse torni, mitte ühte ! Lavapilt näeb bändi puhul välja selline

Ühe või kahemehe bändi puhul, kus me räägime pelgalt stereosignaalist (klahv) pluss n-hulk monosiglnaale (kidra, vokaal), on vajalik siiski kaks torni ! Ühe torniga saab teha põhimõtteliselt kas kusagil konverentsil - seminaril teksti või siis tõesti üksi akustilise kidraga (seljuhul - ideaalne !).

[Ivar]

Nii-kuna kõik kiidavad stereot, siis ütlen oma arvamuse. Minul on isiklikult live puhul jumalast kama, kas heli tuleb monos või stereos. Kui endast rääkida, siis meil tuleb stereona ainult trummimasin (ca 15a tuli see ka monos), kidra, bass ja 2 vokaali loomulikult monos. Ok-võiks ju backvokaali keerata ühte äärde, aga mida see juurde annab? Live puhul keskendun alati pildile-seega võin ka telekast kuulata klappidega halvakvaliteedilist vhs kontserti, mis tuleb monos. Ilma pildita seda niimoodi kuulata ei tahaks.
Minu jaoks on live puhul sound ületähtsustatud. Mind huvitab see, kuidas muusikud laval mängivad (paraku tänapäeval paljud ei mängigi). Juba lapsestsaati on mulle meeldinud see, kui livesound on paigast ära-trumm peksab üle, mõni bäck kostab üle. Las olla-see ei sega. Meeldis alati ka lindistada livesid. Stuudios saab kõike teha, seda pole nii põnev kuulata. Nii et minu kiiksuga arvamuse kokkuvõte on mono versus stereo vastu-tehke nii nagu teil tehniliselt mugavam on ja keskenduge elavale esitusele, mitte soundile. Pigem mängi halvemini, aga tee seda ise, mitte ära mängi soolosid eelnevalt sisse!!! Ja ärge unustage feelingut-see kandub publikusse edasi

[raen]

Olen selles osas Ivariga nõus, et kui bändis polegi ühtki stereosignaali, siis pole ka see MAIN PA stereo vb nii oluline. Samuti olen igati päri sellega, et lavaline fiiling ja artistlikkus on väga olulised asjad.

See aga ei tähenda, et helitehniline praak ja odavalt läbiajamine vähimalgi moel minu silmis mingi voorus oleks.

Ehk siis - kunstimeisterlik live läbi kehva helitehnika ja viletsa miksingu võib olla mõnul juhul isegi aksepteeritav, aga kunstimeisterlik live läbi superhea helitehnika ja briljantse miksingu on alati parem.

[Ivar]

Nõus

[aasta66]

"Minu jaoks on live puhul sound ületähtsustatud."? - Kuidas saab selline asi olla "ületähtsustatud? Publik tuleb KUULAMA, mitte vaatama. Kujutan ette mis oleks, kui sümf. orkester eesotsas dirigendiga ei pööraks sellist asja tähele. See oleks väga diletantlik etteaste. Minu jaoks "stereo" tähendab mitte ainult heli-mis tuleb erinevate kanalitest, vaid kõla värv (mis on tähtis osa musitseerimises). Kui tagasi pöörduda näitele sümf. orkestrile, siis mitte juhuslikult orkestrandid on paigutatud kindlatele kohtadele. Katsu asukoht muuta - ja "sound" on läinud.

[Ivar]

"Minu jaoks on live puhul sound ületähtsustatud."? - Kuidas saab selline asi olla "ületähtsustatud? Publik tuleb KUULAMA, mitte vaatama. Kujutan ette mis oleks, kui sümf. orkester eesotsas dirigendiga ei pööraks sellist asja tähele. See oleks väga diletantlik etteaste. Minu jaoks "stereo" tähendab mitte ainult heli-mis tuleb erinevate kanalitest, vaid kõla värv (mis on tähtis osa musitseerimises). Kui tagasi pöörduda näitele sümf. orkestrile, siis mitte juhuslikult orkestrandid on paigutatud kindlatele kohtadele. Katsu asukoht muuta - ja "sound" on läinud.

No siis sinu teooria järgi Biitleid, Elvis Presleyd, CCR-i, Led Zeppelini ja teisi selleaegset muusikat ei kannata üldse kuulata? Nende soundi ei anna võrrelda tänapäevasega. Jään oma arvamuse juurde!!! Ja mina käin nimelt bände vaatamas!!!! Just nimelt vaatan, kuidas asi lives välja tuleb, mis pille ja efekte kasutatakse. Kvaliteetne plaadimuusika, mille järgi markeeritake, jätab mind külmaks.
Üks näide-olen seda vist varem ka kirjutanud: Läksin kunagi Linna, Joala, Mägi kontserdile (see mis nad 90-ndatel kolmekesi tegid). Enne kontserti ajasin juttu tuttava helimehega puldi taga ja sain teada, et kogu kontsert tuleb fono pealt. Minu jaoks oli huvi momentaalselt kadunud!!! Sound oli jah okey, aga sellepärast ma küll ei tulnud sinna. Minu jaoks on ja oli ehe pillimäng esiplaanis. Sel ajal kui mina alustasin bändi tegemist, veel mingeid bäcktracke ei kasutatud ja lindi pealt tehti asju ainult siis kui oli telesalvestus.
Ja mitte ajada segi mõisteid sound ja toon. Toon on see, mis tuleb su näppudest-vibraatod, atakid jne. See on tähtis, see iseloomustab pillimeest. Loomulikult peab sound selline olema, et oleks pillid eristatavad ja saaks aru, mis laval toimub, aga mina seda enda jaoks ei ületähtsusta, kas stereo või mono.
Ning need 20a mis ma aktiivselt olen laval olnud, on toiminud edukalt, ehkki kunagi sai tehtud väga nigela tehnikaga.
Need, keda huvitab ainult, et saaks tantsida kvaliteetse muusika järgi, mingu diskole!!!!!

[aasta66]

Sorry! Kuid minu eelnev jutt käis "üle tähtsustatud" sound'i kohta, mitte sellest mitu pillimeest on laval! Naudin Biitleid ja Iffi, Led Zeppelini ja Mozarti. Ja ma arvan, et me KUULAME neid - sest see on ainulaadsed ja on ainulaadne nende sound. Muuseas "Sgt. Pepper's" plaat. aasta 1967. Milline stereo ja sound! OK, see oli stuudios. Aga lives tänapäeval laval ohtralt kaasutakse stereo enda väljendamiseks. Olen ise kah aktiivne esineja ja alustasin mitte eile.
"Toon on see, mis tuleb su näppudest-vibraatod, atakid jne. See on tähtis, see iseloomustab pillimeest."? Pillimeest iseloomustab mitte tooni faktor vaid tema profesionaalsus. Selle sõna all on liiga palju asju, et siin seda üles kirjutada. Aga see jutt pisut tuletab mulle meelde vanu aegu, kus pillimehed restos vaheajal "jahvatasid" läbi oma kolleege: kes on hea ja kes on ... . Tavaliselt said kõik pähe välja arvatud me ise.

[Ivar]

Ma ei tea-mis pilli mängija sa oled-aga see on tuntud tõde kitarristide seas, et toon tuleb näppudest. Nii võin ma tunda ära näit Mark Knopfleri-sõltumata sellest, mis pilliga ta mängib, kuna ta kasutab teistsugust mängu tehnikat, võrreldes enamusega. Iseloomustamise all ei pea ma silmas pillimehe oskusi, vaid käekirja-äratuntavust. Jutt läks küll algteemast välja, aga tühja sellest.
Ja kogu see soundi ja mono vs stereo jutt käis pubibändide kohta, mitte kontsertbändide- nagu nt Pink Floyd, kelle muusikas on stereol ja heliefektidel suur tähtsus.